Töönädala lõpuks lahendub terve nädala vaevanud probleem, kuidas tarkvara hakkas käituma väga imelikult. Selgub, et tarkvara üks loetelu tahab lihtsaid Latin-1 märke.
Keelekursusele ei jõua (olen parem kaks tundi kauem tööl), saadan õpetajale meili, et tulla ei saa. Õpetaja kiidab vastu, et küll oli vigadeta lause, sõnajärg ja õigekiri ja modaalverb kõik õigesti.
* * *
Õhtul on imeline ooper – varabarokk, esimene Euroopa ooper. Ka selle (nagu suvel „Akhnateni”) on lavastanud hollandi tantsijanna ja tantsuooperina. Kogu lava on tegevust täis, tantsivad ka ooperikoor ja solistid, tantsijad maigutavad suid kaasa, nii et kaob vahe, kes on kes. Lavakujundus on küll moodne, aga mitte sedasi, nagu sõna „moodne” peale võiks arvata. Kostüümid on kavafoto järgi petlikult tänapäevased, kõik (ka kahes jaos kummalgi pool lava olev orkester) on paljajalu, aga asi ei ole sugugi nii hull. Väga imeline on hoopis.
Imelisteks osutuvad ka istekohad lavaesise ploki saali poolt paremal taganurgas. Kuigi rida on 10., satume esinejatega sageli silmsidemesse.
Lahenduse kohas ilmub päikesejumal Apollo saali kaudu ja teda saatvad neli barokktrombooni (mis on nii pikad, et nende käepidet liigutatakse pikendusvarda abil) kohe mu kõrvale ning teeme E-ga üksteisele nägusid, et kas ta ka näeb, kes mu kõrvale tulid, ja kas ma tean, et kohe hakkavad mu kõrval hüüdma pasunad.
Vahepeal plädistatakse laval vett, vahepeal kuivatatakse, vahepeal vehitakse puuokstega. Kohe täitsa kindlasti on I vaatuse keskel korraga laval enim värskeid köögivilju, mida olen kunagi ooperilaval näinud (ja huvitaval kombel ei jää neist lavale suuremaid tükke). Ka on see ainus ooper, mida näinud, kus peategelane esitab ühe kandva aaria külgmises rõhtasendis, lava kohal, tantsija kantuna.
Arvan umbkaudu mu taga (teisel pool põigitist vahekäiku) istuvas onklis, kes vaheaja lõpus käib tervitamas orkestrit, ära tundvat kevadise barokkooperi dirigendi.
* * *
Õhtul, kui tulen koertega jalutamast, tuleb majauksel vastu vist töölt üks vähetuttav leedulane, küllap käis külas leedu naabril (nagu siin vist öeldud ei ole, olen mõneti seostanud leedu nime postkastil ja ühe naabri kootud kampsunkleidi, sest muudest rahvastest tänavariiete kudumist oodata ei oska ja maja lätlane on keegi muu). Et siis avan võtmega majaukse, nügin õlaga ukse lahti (uks on projekteeritud nii, et võtit peab hoidma teises käes kui millega avatakse, muidu jääb vastu piita sõrmenukkidest ilma, aga mul on teises käes koerad), lasen koerad sisse, siis tuleb töökaaslane vastu ja midagi ütlemata vahib algul mind, siis koeri, siis mind jne. Poetan ebaluses (kindlalt teadmata, kas on ikka töökaaslane) viisakalt „bonsoir!”.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment