Ja oh sa juudas, 30 km kaugusel olnud tillukese era-muuseumraudtee (pool kilomeetrit kitsarööpmelist raudteed ühe mehe hoovis) – mis tegutses 1970. ja 1980. aastatel, 1990. aastatel oli varjusurmas, 2000. aastatel tegutses puhuti jälle, aga nüüd pärast omaniku surma hoopis üles võetud – leidsin ka üles. Guugeldasin ainult pool tundi, otsides mitte suurema asustusüksuse järgi (halduslikult on seal 56 linnaosaga väga hajus linn, mida läbib suur raudteeliin), vaid asumi ehk küla järgi (kus tänapäeval on iga vähegi lagedam koht muudetud golfiväljakuks). Peale poe kinnipaneku (Affe tot, Klappe zu) takistas otsingut väga kõvasti ka see, et samas lähedal oli 1910.–1960. aastatel päris kitsarööpmeline raudteeliin, mille kaugmises otsas on praegu raudteemuuseum.
2010 skannitud reprode metaandmetes olid ka nende võttekohad, millest mõni oli siis paremini meeles kui nüüd, aga nüüd teekonda kaardil rekonstrueerides meenus mõni teine koht paremini.
Selgus ka, et 22 aastaga pleegib siniseks ka tollane kvaliteetslaid Kodachrome Elite, kuigi päris mitte nii palju kui tollane odavslaid Konicachrome R-100. Guugeldamine ütleb (link), et seda ongi arvata: kogu olemasolu vältel talub Fujichrome projitseerimist kokku kuni 5 tundi (Fujichrome Velvia kuni 4 h), Ektachrome kuni 2½ h, Agfachrome kuni 2 h ja Kodachrome kuni 1 h; mittetõsistest odavfilmidest lingitud artikkel üldse ei räägi. Ja et värvislaidi pleekimine on paratamatu, orgaaniliste pigmentide lagunemise tõttu.
Pleekimise vastu aitab mõneti skanneri ergastussuvand, mis viskab küll värvitasakaalu iks suunda, aga see on ikkagi parem kui valdavalt sinine pilt, kas pole.
Ümberpildistamise kvaliteedinäide:
Slaid 10.10.1992, ümberpildistus 30.10.1992, skannitud 2010 |
Slaid 10.10.1992, skannitud 30.11.2014 |
No comments:
Post a Comment