Lähme pärast keeletundi õhtul sööma. Meie ees läheb kolm keelekursuslast, kes on kamba peale enda väitel võtnud suvest alates 30 kg alla, kuigi palja silmaga nii väga ei ütlekski.
Vaagides, kuhu minna, lähme surnuaia nurga taha itaalia restorani – algul oli mõte minna kesklinna, aga sellega juba kogemus on, reede õhtul on seal paljude restoranide kõik kohad kinni. E keegi tuttav oli käinud ja kiitnud.
Restoran, õigemini nüüdisaegne trahter on elav, seinale näidatakse kaamerapilti restorani teisest otsast, kust paistab köögiuks (koos seal sebivate kelneritega), kaks lauda (koos seal sööjatega) ja larakas tühja põrandat. Lauad on tihedalt, meetri kaugusel istuvad kaks vanahärrat ja räägivad kohalikus keeles ning on pärast väga rabatud, kui E neile kenasti samas keeles head aega ütleb. Toit on ok, vein on aga vähima kogusega 1 pdl, mark ei jää meelde, aga bussisõit tagasi on lõbus (peale meie siseneb surnuaia juures bussi ka mitukümmend otse tsirkusest tulevat skauti ja nende väga väsinud skautmaster).
Kui lahkume, tulevad mulle kemmerguuksel vastu algul bakenbardid, siis mustaks lakitud pea ja päikseprillid, siis Vale-Elvis ise. Oleksime sisenedes näinud kohe plakatilt, et täna ta esineb, oleksime läinud mujale ja Vale-Elvis jäänud isegi kemmerguuksel nägemata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment