N: tagasisõit (navigare necesse est) ja ooper

Väljalennu lennujaama, õigemini lennujaama mängida üritava asutuse kohta ma enam sõrmi ei kuluta: kirjutada saab asjadest, mis on, mitte sellest, mida ei ole, nagu pagasivormistaja täiesti tühi pilk küsimuse peale, miks ümberistumisjärgset pardakaarti enam ei saa nagu varem, ega poemüüja päheõpitud tühja õiendust, et mis siis, et me jooksutame kõik väljuvad reisijad läbi poe, maailma juhtivates lennujaamades on ka nii, ja kui siis küsisin, kus, vastas ta, et Oslos on* ja Dubais ja Kopenhaagenis, aga viimane oli häbematu vale, mispeale ta parandas, „no kuskil Taanis on”.

* 2008 võttis Oslo lennujaam kriitikat kuulda ja sellest alates saavat seal minna ka poest mööda.

Võtan ka mina, nimelt hoopis positiivsema suhtumise ja soovitan lennujaama mängivale asutusele uue ning veel parema reisijate liikumisskeemi!

1. Nagu mõtles arhitekt:

2. Nagu mõtles turundusosakond:

3. Aga veel parem oleks nii:

Nagu näha, kujutab see ainult pealeminekut; mahatulek on praegu veel kahetsusväärt lineaarne ning läbi peaaegu täiesti tühjade ja reklaamivabade ruumide, nagu saabuks lenukiga ainult väljamaal raha läbi löönud eestlane. Vähemalt kohvrikarussellide juurde saaks väliskülaliste silmarõõmuks parkida kümmekond autot, mõne jahi ning kobara suitus- ja/või tünnisaunu. Ja mis need niisama seisavad nagu autod, kajak ja kaevandusvagonett jaamahoone koridoris, neid võidaks ka reisijaid teenindada.

Lugesin puhkusel pisteliselt Saaremaast kirjutatud üldteoseid, üht aastast 1934 ja teist aastast 2007; viimases on ulatuslik, tänapäeva ulatuv arhitektuuriosa, kus on kirjas hoonete rahvapärased nimetused ning kus sarjatakse kauboikapitalistliku Eesti tava eirata projekti ja ehitada nii, et tuleks odavam ja kiirem. (Vrd ka Viru keskuse projekti klaastunnel üle Estonia puiestee, mille idee löödi läbi ettekäändega, et ega ju valmis hoones klaasseinte vahele mööblit ega inimesi tule, vanalinna siluett paistvat kenasti läbi – ja kergeusklikud inimesed läksidki liimile ja süüdistagu nüüd iseennast.) Üldteos mainib kultuurikeskuse kohta koguni, et valmis hoone läks projektist lahku nii palju, et arhitektid loobusid autorlusest. Aga samas sisenetakse kultuurikeskusse ikka uksest ja mitte näiteks tuletõrjekapi kaudu.

* * *

Lennu ajal pakutakse reisijatele tasuta vett (!). No nädal hiljem saab teada, et seepärast, et Eesti Õhk tegi veevillijaga diili, et üks annab tasuta vett, teine annab tasuta pileteid.

Ümberistumine CPH-s läheb suht libedalt, kuigi saabumine hilineb, ümberistumisleti sabaautomaat ei tööta ja kogu rohkearvulise saba moodustavad Talina lennukilt tulijad.

* * *

Õhtul aga Rossini ooper ehk muusikaline jant. „„Rätsep Õhk”,” arvab E. Seekord lähevad täispunktid detailirohkele lavastajale, tänu kellele on lavapilt kirev ja värvikas ning koonerdatud ei ole ei kostüümide, lavakujunduse ega taustategelaste tegevusega, millele aeg-ajalt valgusega tähelepanu suunatakse. Istume lavast kaugel, binoklit ühes ei ole, nii ei näe tegelaste miimikat (mida saime küllalt näha viimati sõnateatris), aga üldpilt paistab seda parem. Üldstiil on viljakas 1920. aastad; ühes kohas tuleb mul meelde üks vendade Marxide film ja ka ainsa kodus plaadil oleva Rossini ooperi kujundus on samuti 1920. aastate vaimus. Julgen oletada, et vigurilugu vaatama tulnud ooperikülastaja ei tahagi näha tühja lava ja plasttoole ega arvustajad pea lavakujunduse pealt koonerdamise kohta välja mõtlema eufemisme „lavakujundus parandab saali akustikat” ja „tavalised äriülikonnad rõhutavad tegelaste iseloomu”, mistaolisi fantaasiaküllaseid seisukohti leidsin, kui asjata otsisin internetist lavastuse fotosid, mis olid kevadel pandud ühes teises ooperis laulva kooliõe FB-lehele.