Ausalt öeldes laigin FB-s harva, kui keegi on leidnud kuskilt mõne järjekordse vana foto ja selle juurde ohib, et küll oli alles vanasti tore. Ei olnud vanasti tore; objektiivselt võttes on alati praegu kõige toredam. Olnust unistamise asemel – kui vana on nii vana, et selle poole õhata? – vaadakem enda ümber ringi ja vajutagem mällu praegust elu-olu, mis täpselt sellisena enam kunagi ei kordu ning et oleks hiljem meenutada, kuidas praegu täpselt oli.
Mina näiteks olen väga rõõmus selle üle, et sellise tohutu tähtsusega leiutis tehti minu eluajal – mäletan veel aega, kui LEDid olid ainult punased, kollased või rohelised, mihukest furoori tekitas sinine LED ja kuidas alguses (kui ainus rakendus oli tilluke, aga väga ere sinine LED-taskulamp) keegi suurt ei mõistnud ja arvas, et mis siis, et nüüd on sinine LED kah olemas. Aga siis kohe varsti pandi eri värvid samasse LEDi kokku ja saadi valge LED.
* * *
Õhtul teater. Puhvetis võileiba närides satub mingi sitkem koht kannikas tarkusehamba juurde ja venitan hetkeks veidi paigast parempoolset lõualiigest; luu krigiseb vastu luud, kole vastik tunne on. Aga läheb üle.
Selgub, et kuigi saali plaan näitas, et sõnateatri puhul on saali ees orkestriaugu asemel kolm lisarida, neid looduses ei ole ja seega istume nina vastu lina. Kui näitlejad tulevad lava servale, seisavad nad meil praktiliselt süles, nii umbes meetri kaugusel. Kuuleb hingamist, näeb higitilku, kuuleb medalite tilinat. Kui nad on lava servast paari meetri kaugusel, on loomulikul vaatekõrgusel sääred, mistõttu tuleb vaadata alt üles. Silmsidet ei ole, nad vaatavad meist üle. Ruumi on esireas vähe, tükk on vaheajata. Esimene 20 minutit on pisut pingutav, aga siis marsib lavale peategelane ja lahe on. Peategelane mängis noorespõlves ühes Loriot’ jaos tolmuimejate rändkaupmeest (jõulujaos, mida näidatakse Saksamaal telekas iga aasta) ja hiljem mängis poolesajas osas tarka kriminaalpolitseinikku, mida ma näinud ei ole. Superhästi mängib.
Tükk on kirjutatud 1920. aastatel ja algselt jutustas sellest, kuidas isand kehastas 20 a varem maskeraadil Saksa-Rooma keisrit Heinrich IV-t, aga kukkus hobuse seljast ja lõi pea ära ning hakkas arvama, et ta ongi Heinrich IV, ning nüüd läheb ta tollane naine teda vaatama. Lugu on muidugi keerulisem, mängimise plaane on rohkem (näitlejad mängivad inimesi, kes mängivad kedagi teist, ja peategelase näitleja mängib, et ta mängib, et mängib). Mõni ime siis, et Pirandello sai vähe hiljem Nobeli kirjanduspreemia.
Lavastuses on aga järgitud Pirandello remarki, et lugu toimub „praegu”, aga kui 1920. aastate Itaalias keiser Heinrich IV kaasasaegseid veel teati, siis nüüd enam mitte, ning lavastaja soovil kehastab peategelane veel teatraalsemat Mussolinit (ja peab üht meeskülalist Goebbelsiks ja üks naiskülaline kehastab Leni Riefenstahli).
Ja see kõik esitatud äärmiselt selges Bühnendeutsch’is, nii et lust kuulata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment