Ilus päikseline laupäev. Kolan naaberlinnas vähekäidud nurkades, nagu Jutlustaja tänavas ja Willi Brandti platsil. Seal on UNESCO maailmapärandi küljes oleva lossi tagaukse kõrval õllekastid ja maailmapärandi enda kõrvaluksel markerijoonisena Stan Marsh ja Kenny McCormick (mis kindlasti vajaksid samuti UNESCO kaitset).
Siis jesuiidikirik, millest varem olen käinud ainult keldris. Seest on väga tore, teen rohkesti pilte.
Söömas, elektroonikakaubamajast uus 2 USB-ga alaldi ja uus lisaaku.
Jõulud hakkavad lähenema. Ostan kaubamaja toidupoest kaks kohalikku veini ja kolm piiniakäbi. Et hea enne jõulu vaadata, selgitab pakend, ja siis peaks käbi prõginal lahti minema ja paljastama piiniaseemned. Mõtlen neid kassalindile ladudes, et olukord meenutab umbes seda, kuidas 1988. aastal sattusid mu onu töökaaslased komandeeringus juhuslikult toidupoodi, kui seal müüdi tollal defitsiitset 10% toiduäädikat, mida nad siis otsid 10 pdl ja tee peale 2 pdl Fantat juurde. Nagu tookord kassatädi, nii imestas järgmine ostja täpselt samade sõnadega: „Mida te nendega teete?” – nii et peaaegu mõtlesin, et vastaks midagi samas stiilis kui onu töökaaslased („Ta ju üksi nõnda hapu!”), aga õnneks sekkus müüja ja mul jäi seega seletamata, et niisama vaikselt krõbistan, mis oleks vajutanud järgmise ostja kauaks sügavasse hämmeldusse (mis psühholoogianähtust kirjeldas ühes oma teoses pikalt uhvoloog J. Vallée – kui veidi hämmeldavale asjale saab selgituseks absurdsuse, hämmeldus ei lahene, vaid süveneb – metaloogikaks nimetas ta seda vist; lugesin ammu, ei mäleta).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment