P, 2721. päev: vana rongi jälil

Õues on 20 °C ja Saksamaal on raudteelaste streik. Mul aga on kavas pildistada möödasõitvat vana rongi. Tahan saada võtet, kuidas rong tossutab üle 600 m kauguse raudteesilla. Rongi endaga suurt sõita ei taha, sest rongis sees peale pehmete istmete midagi lahedat ei ole. Logistika tõttu on pildistamiskohti üksainus, nii et tuleb valida hoolikalt.

Jõuan raudteesillale vaatavale maanteesillale veerand tundi enne rongi oletatavat saabumisaega, sätin valmis. Mööda jalgrattateed saabub itaalia-saksa vanapaar; itaalia vanamees lobiseb 15 min. Pärast proua vabandab, et nad mind segasid, nagu ma ootaks, et nad ära läheksid. Vastan siis, et tegelikult ootan aururongi, mis kohe „mõne minuti” pärast peaks ületama vat selle silla. Nad ootavad ka, vahtides silla poole, fotokas (nähtavasti sama S95 kui mul taskus) käes õieli, aga ligi 10 min pärast väsivad. Kaks minutit hiljem rong saabub. Pooletunnisel ootamisel olin akrobaatika kenasti läbi mänginud ja leidnud, et 217-meetrist silda ei ületa rong nii aeglaselt, et saaksin vahetada midagi maha pillamata teleobjektiivi (sillale saabuva veduri suurplaan oleks ju äge) normaalobjektiiviga (üldplaan, kogu sild ja rong korraga samas kaadris), mistõttu kogu aktsioon toimub normaalobjektiiviga ja suurest telesuumist on jälle peamiselt kaasavedamise rõõm. Rong on sillal terve minuti, saan vajalikud üldplaanid ja mission accomplished. Kuigi kust krt ma pidin enne kogu üritust teadma, et vedur rakendatakse ette tagurpidi (et saaks tagasi sõita edaspidi, saabub kodujaama pimedas, efekt on suurem; nägin seda lähte- ja ümberistumisjaamas), täna on nii soe ilm, et suits on hall, mitte valge, ja sõidab üle silla vabakäigul (sest kohe pärast silda on terav parempööre).

Näen majade ja puude kohale kerkiva suitsu järgi, kus on rong, kui see keerab ringi ja ületab teisel pool teise jõe silla. See on aga vastu päikest ja maanteesillal on just selles kohas teisel pool inimesekõrgune kaunistus, millest üritan pildistada üle, seejuures ronimata maanteepoolsele piirdele, mis Saksamaal ilmselt on kõvasti ärakeeldud ja mis kindlasti ehmataks autojuhte (kuigi teisel pool kõnnib põrkepiirde taga videokaameraga onkel ja tema sõber valvab ohutulesid vilgutades minu pool maanteed). Muidugi mitte ka jõe poole, nagu kavatseksin karata jõkke.

Pildistan jões tuttpütte, et mis ma muidu suurt 120–400 mm objektiivikolakat ikka kaasas tassisin (ja, muide, mul oli algul mõte võtta kaasa ka jalgratas, sest tagasisõidu rongide vahe oli 2 tundi, jäänuks muidu poolteist tundi aega, sõitnuks siis 6 km lähimasse jaama siinpool riigipiiri, kus käib rong iga poole tunni tagant; aga rong jäi ligi pool tundi hiljaks, pildistuskohast lahkudes vaatan kella ja näen, et aega on 1 h 15 min, mida saab veeta kas matkates või süües, nagu E soovitas. Otsustasin käia söömas. Samas kämpingusööklas, kus käisime kord 2011. Ilm on soe ja ões kõik kohad kinni. Olen üks nooremaid ja sees on kolm lauda vaba.

Pärast teivasjaama kõndides näen, et alt jõe äärest saanuks võib-olla veel lahedamaid pilte, rong olnuks taeva taustal, praegu oli jõekalda puude taustal. Teen aja veetmiseks jaamas veel pilte.

Fotograafiline moraal

1. Kui te arvutate pildinurka (mis objektiivi on vaja), arvestage, et 36 × 24 mm kaadrist väiksem sensor ikka kitsendab pildinurka. Nii et kui te olete arvutusega leidnud, et sild täidab kaadri telesuumi 120 mm asendis, ärge siis imestage, miks tegelikult täidab sild kaadri juba tavalise (ja tunduvalt parema) objektiivi 55 mm asendis.
2. Kui teete pilti „Auruvedur saabub jaama”, ärge püüdke pildistada läbi teedevaheliste postide. Kandke kõrvatroppe.

* * *

Eri mõtlemisviisid: kui keeleinimene kurdab, et ta „mitte” (5 t-ga) kuskilt ei leia, kust tuleb nimetuse „toomasräbu” osa „toomas”, mõtleb insener (kes seda hoobilt ka ei tea), et räbu saadakse terase tootmisel, ja guugeldab märksõnu thomas process steel.

* * *

Õhtul käin koertega jalutamas ja olen väga kuri Št peale, kes – osates sittuda käigu pealt nagu hobune ja korteriukse kõrval koridorituli ei tööta ja seetõttu läheme esimese lülitini tavaliselt pimedas – selgub olevat mineerinud strateegilisi kohti koridoris. Taevas ja kõikvõimalikud muud olendid tänatud, et keegi meie väljamineku ja tagasituleku vaheajal meiepoolsest koridoriuksest ei käinud, sest astunuks sisse ja meid tõstetanuks majast välja. Mistõttu kogu tee sellest edasi kõnnin, silmad ja taskulambi valgusvihk Št tagumikul ning pärast koerte tagasitoomist, kui käin tühje purke ja pudeleid klaasikonteinerisse ära viimas, uurin kogu teekonna korterist õueni, eriti naabrite uksematid, veel kaks korda taskulambi valgel hoolikalt läbi.

Välja minnes kuulen maja tagant metsast kellegi kisa, mis kõlab veidi nagu loorkakk. Teisipäeva õhtul kuulsin maja vastast metsast kaugelt kisa, mis kõlas mu arust täitsa kindlalt nagu loorkakk.