Lähenemas on isadepäev ja ühe keelekursusekaaslase isa elab Hongkongis, mispeale õps märgib, et seal elab palju rahvast, palju hiinlasi. Paberil harjutuses on tüüpilised isadepäevakingid – lilled, Bossi lõhnaõli, vein, reis jne jne, koer – ja all vaba ruum, kuhu kirjutada, mida ise sooviksime. Ütlen sedavõrd ebahariliku asja (mida ise tituleerin klassikaks) nagu raamatu, mille peale õps imestab, et nii tagasihoidlik soov, kas mõni romaan, ja üritan selgitada, et ei, mingi sihuke, mis saksa keeli on Sachbuch, ja selgub, et prantsuse keeli see mõiste puudub.
Kui aga tund lõpeb ja laua äärest tõusen, avastan, et koduvõtmeid ei ole. Meenutades, kus neid viimati nägin (tööl), selgub tagajärje ja põhjuse seos. Põhjus oli, et kui reede õhtu puhul lauda kraamisin ja parasjagu kapiust sulgesin, ütles toanaaber järgmised sõnad: I think I haven’t told you something. Muidugi ehmatasin, sest sellistele sissejuhatustele järgneb tavaliselt tähtis dramaatiline mõtteavaldus, ja panin vaimu valmis. Poole sekundi jooksul enne toanaabri järgmist lauset käis peast läbi vähemalt neli võimalikku varianti, aga järgnev oli nii lihtne teade kui et ta on järgmine nädal puhkusel. Aga see tähelepanu hetkeline häirimine tähendas, et võtmed jäid tööjuurde. Keeletunni lõpust on töömaja nädalavahetuseks sulgemiseni veel pisut aega, aga nii vähe, et kohale ei jõuaks, ja kodus on komplekt varuvõtmeid ning E on kodus ja laseb mind sisse, mis kokku tähendab, et tööle tagasi vaja minna ei ole. Aga muidugi reede õhtu, millal siis veel!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment