Huvitav nädalavahetus läbi, algab töönädal.
Muidu vabal ajal vihun skannida slaide, sest kui septembri lõpus said kõik negatiivid skannitud, on järgi loomulikult jõudnud slaidideni, mida on skannida tülikas (sest on mitte kenasti ribadena taskutes ja mappides, vaid üksikkaadritena raamides ja need omakorda näitamisvalmis, aga väljakukkumisaldistes 2 × 40 karpides; skannimiseks tuleb raam avada, võtta slaid välja (mäkerdamata ja kriimustamata), kirjutada andmed uuele raamile, pärast skannimist panna uude raami ja uude, ruumisäästlikku ja väljakukkumiskindlasse 2 × 100 karpi).
Skannimise järg on vaja jõuda sedamaale, et saaksin kuu lõpus Eestisse minnes võtta kaasa skannitud karbitäie – aga sellest on just alustatud veidi, ligi 180 slaidi on veel skannida, viis filmitäit.
Aga teisalt, järg on 1992. aastas ja skannimisjärg paljastab kaadreid, mida üle kahekümne aasta ei ole näinud mitte keegi ning millest mitu võtet on teada häguste ümberpildistuste kaudu (slaidi on fotograafiliselt raske paljundada, tean seda omast käest; mul oli slaidide ümberpildistamise rakis, mille teravustamise ning ühtlase ja valge valgustamise aja jooksul selgeks sai, aga mis käis väga räigelt ringi pildi kontrastiga).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment