K, 2724. päev: kontsert

Kui et E ja T on võileivaautomaadis olnud ainult üksikuid saepuruvõileibu ja lõuna tellimiseni ma ikka jõudnud veel ei ole, uurin kohe hommikul, mis on sööklas, et ei juhtuks jälle nii nagu eelmisel nädalal, et läksin sööklasse kohale, aga seal olid mustad karbid, kõhkesin uksel umbes kaks sekundit ja lahkusin söömata: no oleksin võinud ju süüa ainul kartuleid, aga noh see vaatepilt, see vaatepilt. Ja lõhn.

Menüüs seisab selline meeliülendav teade:

Escalope de porc viennoise Pommes twister Petits pois à la française

Lähen kõik kenasti kohale ja selgub, et tegelikult vastab sellest tõele ainult viimane rida. Herned tõesti on. Sealihast viini šnitsel näeb rohkem välja nagu õline ja mitte täiesti sulgedeta linnujalg ning korgitskartuleid ei näe ma sööklas üldse.

* * *

Kontsert Esimese maailmasõja alguse 100. aastapäeva puhul

I pooles on alguses üks Beethoveni avamäng ning siis moodne meloodia- ja rütmivaba kooriteos, mis aga õnneks saab kiiresti otsa ja millest pakun, et selle kirjutamises midagi rasket ei ole, sellega saaks hakkama igaüks. (Pärast särab helilooja garderoobisabas viis inimest minust eespool, ootab poolkasukat ja räägib austajatele, et 23. novembril tulevat tal mingi järgmine, veel suurem üritus.) Laval ja mitmel pool saalis on kaks koori, segakoor ja lastekoor, lastekoor kõik miniseelikutes ja valdavalt ülekaalus, aga vähemalt hea, et mitte ka retuusides, nagu see siinkandis naissoost koolilaste üleüldine mood on. Seejärel – vaatan korraks kavasse – hooplen, et edasi on tore, nüüd tuleb pool tundi Rahmaninovi. Rahmaninovi loomingut ma täpsemalt ei tunne ja sedasi ei ärata mu kahtlust ka viiulikontserdi jaoks 9 (üheksa) löökpillimängija kohta orkestri taga. Aga noh... peagi selgub, et see ei ole see Rahmaninov, vaid on hoopis tema teksapükstega noor nimekaim. Orkestri esimene viiul saab meilt nime John Cleese – mina pakun, et „noor John Cleese” (alles nägime DVD lisadest John Cleese’i ja Graham Chapmani noorepõlve tudengiteatri maailmaturneest 8 mm filmiülesvõtteid), aga E täpsustab, et pigem selline „Kala nimega Wanda” John Cleese. Orkestri ees väänleb viiulisolist, kelle noodipult on umbes postkaardi suurune – kui see just ei ole elektrooniline (nagu selgub II pooles), on sellel kindlasti ainult silt „mängi, mida tahad, keegi niikuinii aru ei saa”. Kuigi helilooja kirjeldab kavas detailselt, millest tema tüki iga motiiv räägib – I osa räägib kokkuvõttes vanast maailmast enne Esimest maailmasõda, II osa Prantsuse ratsaväe hukkumisest, III osa ööst lahinguväljal ning IV sõdurite hullumisest –, vaatan kogu kremplit nagu vaatemängu – millal enne olen näinud laval korraga kaht naissoost löökpillimängijat (üks klõbistab vahepeal väga kaasa elades millegagi, mis sarnaneb puust pesutangidele, teine, halli võilillesoenguga, on usaldatud suure tamtami peale ja virutab seda aeg-ajalt tsahh! tsahh!) – ja millal muidu olen näinud sümfooniaorkestris korraga laval kaht suurt trummi ning pille „plekktahvel”, „terasplaat”, „kaks kivi” ja „sinine keerdvedru”!

Teine pool toimub kammersaalis (saalide suuruse erinevus vast seletab, miks oli suures saalis palju vabu kohti), kus esineb kammeransambli saatel tenor Michael Schade ja laulab sõjalaule. Omapärane lähenemine ja kokkuvõttes täitsa tore, ehkki soeng tuletab kõvasti meelde üht Inglise politseisarja. Leian õhtul, et tal on FB-leht olemas ja sellel isegi 341 laiki ning tänast kontserti mainib ta seal koguniste kaks korda ning neid teateid on laigitud kokku ligi kakskümmend korda. Laigin minagi ja kaks päeva hiljem on lehel laike juba 342 (need 341 ja minu 1).