Hommikul üritan avada TLexi samal ajal kui Lr-d; Lr käivitub (see kestab paar minutit, selge märk on, kui vahepeal kursor ei liigu), aga TLex avaneb ainult korraks, ilmub andmebaasi avamise leht nagu ikka käivitamisel, aga sealt midagi valida ei saa ning programm sulgub. Uuesti enam ei avane.
Õhtul katsetan uuesti. Selgub õudne asi: TLex on kadunud!! Kõik muud programmi failid on alles, aga neid liigutavat programmi exe-faili ennast enam ei ole. Niipaljukest on lootust, et sõnastik ise on programmist eraldi andmebaasina, aga ma ei mäleta, kus, ega isegi mitte failinime ega laiendit. Proovin, kas programmikomplektist muud programmid on korras; on, saan sedasi otse versiooniuuenduse lehele, laadin sealt alla komplekti uusima versiooni, installin, käivitan ja kivi langeb südamelt.
Lõuna ajal postkontorist kaks pakki. Tellisime eelmisel nädalal TÜ raamatukogust vanu raamatuid; E-le tuli ühe paki silt, mu sildil oli kirjas, et kaks pakki, aga selgus, et üks pakk on E oma; osa minu raamatuid oli tulemata.
AW&ST-is on lehekülje pikkune artikkel, kuidas eelmisel nädalal kasutati F-22 Raptorit esimest korda lahingus (esmalend 1997, kasutusel alates 2005). Saab teada, et kogu F-22 programmi hind oli umbes 75 mrd $ ehk poolteist Sotši olümpiamängu (1,4 So). (Samas on järgmise põlvkonna lennuki F-35 programmi hind praeguseks umbes 400 mrd $, mis on kalleim relvasüsteem ajaloos, see teeb ainult 7,5 So. Ja Sotši olümpiamängudesse magama pandud raha oli umbes sama palju kui kulus kopterlennuki V-22 kakskümmend neli aastat kestnud kogu arendusprogrammile või raketi Trident II kogu programmile. „Olümpiamängud – rahumängud”, my ass.)
Õhtul 26. bussis, mis muidu on peaaegu täitsa tühi, tungib keset Keskpõldu alles paar nädalat tagasi tehtud peatusest peale ilmatu rahvamass, nii et buss saab puupüsti täis, nii täis, et peatusnupu vajutamiseks pean küünitama üle eesistuja pea ning väljumine maksimarketi juures tähendab pikka trügimist. Keskpõllule on nimelt ehitatud uusi kontoreid, ka maantee põhjaküljel algas ehitamine kohe pärast maisikoristust, nii et künnivaresed said ainult paar päeva nokkida, kui juba saabusid teodoliidid ja ekskavaatorid. Sinna peab tulema (bussipeatuse linnaplaani järgi, kus uut 26. ja 27. bussiliini, muide, veel ei ole) tänav, mis viib maksimarketi tööstuskaupade osakonna taguse ringristmikuni ja mis lühendaks mu teoreetilist jalakäiku tööle viielt kilomeetrilt juba praktilisele kolmele. Aga selle asemel laiub enamasti veel puutumatu loodus.
* * *
Skannimisel on käsil slaidid, mida üle 20 aasta ei ole näinud mitte keegi. Leian, et skanneril on spetsiaalne pleekinud foto korrigeerimise suvand, mis ligi pooltel juhtudel isegi aitab. Eks muiste oli slaidile pildistada odavam kui negatiivile ja teistele lihtsam ning efektsem näidata ka, aga odav slaidifilm on paarikümne aastaga pleekinud, kallim mitte. Eile näiteks oli Fujichrome RH 400, mis ei olnud pleekinud peaaegu üldse, täna on Konicachrome R-100, mis on kole pleekinud (kujutis on peaaegu monokroomne sinine) ainult algusest, umbes poole filmi pealt lähevad värvid rahuldavaks. See pleekimiskorrektor tugevdab kujutise kollast, mida skannimisprogrammiga hiljem lisada ei saa (ja teate, kuigi Lr-s on olemas kümneid normaalse foto pleegitamise eelseadeid, ei ole ma leidnud ühtki, mis teeks vastupidi). Nii et pean vanad slaidid üle vaatama ja võib-olla eriti pleekinud skannima selle imelise seadega uuesti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment