R, 2719. päev: laulud bussis

Pean pärast keelekooli käima poes, et E naastes ei haigutaks külmik tühja nagu tavaliselt, aga nii, et jõuaks veel kodust läbi. Kaalun mõttes, kui kaua kestab sõit kuhugi poodi ja sealt ära ning kui kaua läheb poes endas ning millal läheb linnast viimane buss, millega jõuab veel lennuväljale vastu. Sõelale jääb Kõrgmetsa maksimarket.

Õhtul saabub E, aga mitte tema kohver. Käin lennujaamas vastas. Minekul toimub kaks eriskummalist asja:

• Esiteks näen maja ette bussipeatusse kiirustades, et läheneb buss, hüppan ja vehin, enne kui üle tee jõuan või numbrit näen; see peatub ja ossamait, see on nr 175, mis teoreetiliselt üldse ei peaks äripäeviti maja juures peatuma. Buss peatub enne jaama veel paar korda ja võtab inimesi peale; vahest on liinil alles uus juht, kes selle liini trikke veel ei tea. Bussi tagaosas sõidab linna pidusse ebamäärane seltskond saksa koolinoori, kelle vaikselt lõugav laulujoru toob meelde, kuidas sõja ajal nimetati nendesuguseid nimetusega kämbu, mida kord saksa keele tunnis pidin pikalt seletama, et see on tögav nimetus sakslase kohta küll, aga väga konkreetse tähenduse ja kasutusajaga (sõja ajal, juhmivõitu Saksa lihtsõdur).
• Teiseks on jaama juurest lennujaama minevas 114. bussis veel värvikam seltskond. (Ma viimasel ajal sõidan lennujaama ainult bussiga 114, sest see läheb otse, veerand tunniga, ei tee linnaekskursiooni nagu 16 ja nõutuid kohvritega välismaalasi selles kunagi ei ole.) Nimelt on seal kaks ameerika perekonda (3 + 4), kes küll ei laula ega ole otseselt purjus (vähemalt lapsed mitte), aga nad kisakõrid vallandavad kooris tunduvalt kõvema lärmi kui iksteist purjus kämbut eelmises bussis. Ma vist isegi mõõdan telefoniga, mitu detsibelli, aga enam ei mäleta. Bussijuhi trumminahad peavad küll olema terasest. Nad sõidavad lennujaamast edasi.