K, 2710. päev: mõni asi püsib

Kallab vihma, tänavaäärsetel itaallastel vahetab itaalia firma just katust, täna käratseb maja ees väikese ehituskraana generaator ja jätab hetkeks mulje, et naabrite keldrit pumbatakse tühjaks.

Lõunal 26. bussiga maksimarketini, sealt jala postkontorisse – see on kõige otsem tee ja peaaegu sama kiire kui sõita bussiga linnast läbi.

Pakis on muu hulgas raamat eesti keelearenduse muinasajast, Saareste „Tegelikud õigekeelsuse määrused” (1922). Allpool kirjutan Saareste teksti sinisega (sest kohati on selles ka kirjavahemärke, ilma jääks segaseks).

Lk 8 saab näiteks teada, kuidas laensõnade alguse algkeele nõrgad sulghäälikud (g, b, d) kirjutatakse eesti keeles tugevana (k, p, t), nt krahw, kreeka, krunt, kuberner, „pagas (reisu kompsud)”, aga ka kalopp, kaaloss, kaamassid, tiiwan, tokument, pambus, patsillus, pörse ja „wõiks isegi: taanlane, Taanimaa”.

Ja samas lk 8, võõrsõnade f-i asendamisest koduse w või hw-ga: aswalt, karawin, maniwest, „waasan (fasan)”, Ahwrika, prohwessor, telegrahw ja „wõiks isegi: telewon, grammowon”.

Saab teada (lk 8), et tollal olid makstud ja pekstud haruldased ning maksetud ja peksetud harilikumad vormid.

Lk 9: õige oli argtus, halbtus, kaebtus, kurbtus, põlgtus (mitte argus, halbus, kaebus, kurbus, põlgus).

Lk 7: külap!, „helisewad kaashäälikud”.

Lk 13: aastal 1922 hääldusid esirõhulisena sõnad agronom, filosofid, kultur, realkool, spiralid, süstem, trubadur, wulkan, samuti aritmetika, matematika, teoretiline, territorium.

Lk 20, mitmuse osastav: õige on mitte endiseid, waid endisi, „„üleüldisi põhjusi“ (mitte: üleüldiseid põhjuseid, sest loetakse: põhhjusi)”. Punkti lõpus on erandid: tehti otsuseid, saatis terwiseid, neid jäänuseid.

Lk 22: „Sõnast kodu on seesütl. kodu, sisseütl. koju ja seestütlew kodunt ehk kottu, kui need sõnad atribuudiga mitte ära pole määratud.”

Lk 22: alaleütlewa lõpp on alati -le, kuigi „kõnes tarwitab muidugi terwe idapoolne Eesti kaasrõhulise silbi järele -lle” (II vältes).

Lk 24: „tuleb wõimalikult wähe tarwitada n. n. lühendatud mitmust”, nt öelda mitmuse omastavas mitte ajakirjanikke selts, vaid ajakirjanikkude selts (aga paarteist aastat hiljem see tuul pöördus, kui leiutati mitmuse omastava selline vorm, mis erines mitmuse osastavast).

Lk 25, „Eesti sugunimede käänamine”: „samal wiisil kui wastawate üldnimede käänamine” – näiteks Oskar Lutsu teosed, minister Piibu poliitika ja kui poeomanik on Kurg, öeldakse „Kure pood”, mitte „Kurg’i pood”, sest sellest jääb mulje, nagu oleks poeomaniku nimi Kurk. Allmärkus täiendab, et asi otsustati Emakeele Seltsi 20.2.1921 koosolekul, kus osalesid ka mitmed tuntud juristid, „kes põhjendatult kinnitasid, et seesugune nimede käänamine ka ametlikkudes paberites wõimalik on ja segadust kuidagi ei sünnita”.

Lk 28: „Mitte: kellede, millede, kõikide, waid: kelle, mille, kõigi”. „Ainult siis, kui sõna lauses eriliselt rõhutatud, tarwitatakse vahel ka de-list mitmust: kõiki-de.”

Lk 31: „Mitte: „saab tehtud“, waid: „tehakse“ jne.”

Lk 33: „Mitte: parandud, parandet, waid: parandatud.” Allmärkus: „Kõnes hääldatakse muidugi: kirjutud, warastakse jne.”

Lk 34: „Mitte: „Kolm meest teeb tööd“, waid: Kolm meest teewad tööd.” (Erand: umbisikuline varjund, nt „mitu inimest kõnnib praegu aias?” ja „külas oli wiis talu”.)

Lk 36: „Sõnaga „suhe“ tuleks kokkuhoidlikum ja ettewaatlikum olla. Teda tarwitada ainult ehk täpipealsust nõudwas teaduslikus stiilis, tähenduses „rélatsion“. Ka seal oleks wast parem sõna „rélatsion“ ehk „wahekord“. Kindlasti hoiduda aga tuleks labase ja maotu seesütlewa kuju „suhtes“ eest, mille asemel wõidaks tarwitada „(selle) poolest“, „(ses) tükis“, „(ses) asjas“, „kohta“, „sihis“, „küsimuses“ ehk konstruktsiooni alaltütlewa wõi saawa käändega.” — Nil novi sub soli.

Lk 36: „Mitte: „peale algama“, waid lihtsalt: „algama“ jne.”

Lk 37: „Kirjakeeles tuleb ära kasutada rahwakeeles olewat wahetegemist: „linna uulits“, aga „küla tänaw“, kuigi sõna „uulits“ kahjatsetawasti wene laen on.” Näitest saab teada, et „Baltiski uulits” jätnud tõesti (küla)tänava mulje.

Lk 38 (lik- ja line-liidete liitumise reegli (konsonanttüvi + -line, vokaaltüvi + -lik) erandite auklik, künkline, üleilmline ja waimline kohta): „Neid kirjakeeles juba kodunenud erandeid ei ole mitte wõimalik seaduse alla painutada. Uute sõnade tuletamisel on aga soowitaw waljemalt ülemal esitatud määruse järele talitada.”

Veel on pakis arvatust palju suuremaks osutunud „ravimiteta tervendamise” käsiraamat aastast umbes 1898, kaunis päiksetõusuga juugendpilt kaanel, 832 lk, saksakeelne, peenes fraktuurkirjas, ainult üksikute piltidega. Kahjuks osutub see rohkem nagu koduse terviseprofülaktika käsiraamatuks, pearõhuga (üle 300 lk) suguelu paljudel normaalsetel ja ebanormaalsetel vormidel (näiteks näib autor soovivat, et ühiskonna tervendamiseks levigu suguelu ka vallaliste seas, aga lapsi magama pannes käsib ikka kontrollida, et käed teki peal). Oopuse umbes 20 joonisest kujutab vähemalt kümme emakakaela mitmesuguseid haigusseisundeid ja viis süüfilise sümptomeid nahal.