L, 2727. päev: „Inimesi on kolme sorti – elus, surnud ja reisil” (keegi vanaroomlane, nime ei mäleta, raamatus „Meri, mehed, tekiplangud” seoses Rooma-aegse katsega ületada Messina väin tüürimatutel härjaparvedel)

Päeval pakin kohvrit, õhtul lendan kaugele kodumaale.

Esimesel lühilennul annab KLM maisikrõpse ja purgivett; väga kaval. Aknast paistab Fokker 70 parem tiib ja sellel konstruktor Baade tänapäeval harvaks jäänud kaks leiutist: tiiva aerodünaamiline ribi ja mugul tiiva tagaservas, kus Baade enda konstrueeritud lennukitel ja nendest arendatud Tupolevi reaktiivlennukitel oli telik, aga Fokkeril on küllap tagatiiva mehhanism.

Amsterdamis maandub lennuk põllu peale ehitatud rajale, millele ruleerimisel kunagi lugesin raamatust läbi terve peatüki. Sõit jaamahooneni ületab kolm maanteed. Aknast vaadates tundub Amsterdam kole väiksena, aga pärast selgub, et see oli hoopis IJmuiden, mitte Amsterdam, mis oli teisel pool. Vat mis juhtub, kui pardaajakirjas üksikasjalikku Euroopa kaarti ei ole.

Teisele lennule minekuga on kiire, sest väravas on eksitav silt Gate open, mis tähendab aga mitte seda, et pealeminek oleks alanud, vaid et pealeminek ei ole veel lõppenud. Kõik ootavad, aega on laialt ja aknast avanevast vaatepildist järeldan, et lennufirma lugeda ei oska, sest trapil ehk normaalselt lennukini ulatuval torul on loosung reisijate austamisest, aga reisijad ei tule lennukist mitte trapi kaudu, vaid lennuki trapist alla, asfaldilt läbi, lennujaama trepist üles.

Talinas on see treppidest ronimine samuti moes, sest lennujaam ehitati ajal, mil kohalik lennufirma lendas normaalsuurusega lennukitega, mis ulatusid toruni ja lennujaama teise korruseni. Praegune olukord meenutab torundust Talina sadamas kakskümmend aastat tagasi, kui laeva Tallink toru oli laeva juures küll kenasti olemas, aga sadamahoone juures lõppes järsu trepiga, kus inimesed vandusid igas keeles ja käristasid kohvreid. Talina lennujaamas näib torus lift olevat teoreetiliselt olemas, aga selle küljes on silt, et sisenemine ainult saatjaga. Nii et daamid ja kavalerid, käevangu võtt!!

Ükspäev just räägiti uudist, kuidas kümne aasta pärast on reisilennukid akendeta ja seintes on ekraanid, kust näidatakse pilvi. Eesti Õhk sammub igas asjas esirinnas.
Seni, kui ekraanid veel paigaldamata, saab reisija joonistada markeriga endale ise aknad.

Kuulan teisel lennul „Ahknatenit”, mida väga sageli kuulata ei saa, suvel laval nähtu ajel kuulasin mitu korda, aga praegusse atmosfääri sobib.

Eelaimdus, et kohver jõuab kohale minuga samal ajal, veab alt.

Saan teada, et see, et mu kohver mitte kohe üleüldse minuga samal lennukil ei ole, olevat kõik minu süü! Pakun, et no kuulge, mul oli lendude vahet selgesti 1 tund 10 minutit ja väljumine hilines veel 20 minutit [sest üks reisija istus valel kohal] ja mis see loeb, et Amsterdami lennuväli on suur!! Krt, ise lennujaama töötaja, aga ei tea, kuidas käideldakse pagasit päris lennujaamades. (Umbes kaks korda väiksemas Kopenhaageni lennujaamas on kohver jõudnud lennukist lennukisse 20 minutiga, kiiremini kui mina ise. AMS, CPH ja TLL suuruste suhte reisijate arvu järgi on umbes 53 : 24 : 2.)

Mu arust jäeti poolte reisijate kohvrid maha lihtsal põhjusel, et piletihinnaga pärislennufirmat mängiv odavlennufirma (Eesti Õhk on ametlikult LCC – minu andmed on Aviation Weekist) on liisinud käituskulude alandamiseks mängulennukeid, kuhu, kui kõik reisijad tulevad kohale ja võtavad kaasa ka kompsud, need lihtsalt korraga peale ei mahu.

* * *

Enne magamajäämist mõtlen odavlennufirmale uusi nimesid. Uinun variandiga Air Ramadan. See kõlab pealtnäha natuke ülekohtuselt araabiamaade suhtes, aga teistpidi võttes jääks selleks saamisel teesklust vähemaks.