L, 206. päev: viinamägi ja mudaväli

Hommikul asun paigaldama nädal tagasi ostetud riiuleid. Pikemad riiulid on seina küljes profiili abil, mis kinnitub seinale kuue kruviga, mille jaoks on vaja seina puurida augud. Sein elu- ja magamistoa vahel, selgub, on kärgtellisest. Väga kõvadest tellistest ja trellpuur on tavaline, mitte lööktrell. Vaja on puurida 60 mm sügavused augud, st tellise siseavast läbi vastaspoole seina sisse (sein on 90 mm paks). Enne juhtmete asukohta otsides suutsin magamistoa poolelt leida esikupeegli konksu, st ka see sein on alla 10 cm paks.

Pärastlõunal eesti seltsiga veinikeldri külastus. Buss peab minema kunagisel glassiil laiuva parkla "asfalteerimata" osast. Satun sinna kanti esimest korda. Näen, et plats on kunagi olnud kaetud asfaldiga, millest on järel sellised jäänused, millega E-chis kaetakse kõrvaltänavaid ja jalgrattateid.

Seekord tunnen seltskonnast koguni kuut inimest (kui tundmiseks nimetada nelja puhul varasemat kohtumist ühel-kahel üritusel; lisaks on üks endine töökaaslane ja üks õpingukaaslane). 63 osalisest on see ligi kümnendik.

Maaselja on triiki täis, vool on kiire, jõe äärest on sodi koristatud, aga põõsastel on umbes meetri kõrguseni oksad hallid ja madalamad põõsad on räsitud moega. Majaseintel ja aiamüüridel on umbes meetri kõrguseni krohv märg või on nad alumises osas kahtlaselt mudakarva.

Esimeseks joogiks on Auxerrois, Maaselja-äärse veiniasjanduse üks parimaid saavutusi.

Seejärel läheb, klaas peos, 20 inimest (ukse peal loendatakse) tehasesse vaatama, kuidas viinamarjast vein saab. Näeme seda, kuidas kahveltõstuk tõstab traktorikastist viinamarjakasti lifti ja sellest võetakse suhkruproov. Ruumis on suured mahutid ja laeni virn spetsiaalseid viinamarjakaste. Kuuldavasti lõpeb korje kolmapäeval. Saame teada, et mahla pressimisel on tähtis, et seemned jääksid terveks.

Sellega käik lõpeb ja tuleme degustatsioonisaali tagasi. Auxerrois jätkub.

Teiseks joogiks on toorvein ehk poolkäärinud magus sogane vedelik, mida tavatsetakse serveerida pahaaimamatutele võhikutele ja turistidele ning mille serveerimise eel kutsutakse üles erilisele ettevaatlikkusele. Lasen seda klaasi kallata ainult vast ehk 20–30 ml, aga isegi see annab end seedekulglas kergelt tunda. Seda võiks kuuldavasti teoreetiliselt manustada piiramatus koguses, sest vabrikus on seda veel 3000 liitrit. Toorvein on pea jaoks siiski leebema toimega kui kunagine kodune õunavein (kaks päeva äge peavalu) ja kõhu jaoks tagasihoidlikum kui mu abikaasa onunaise mustsõstravein (ägedad seedehäired nädal aega). Aga võib-olla johtub mõju vähesus lihtsalt tagasihoidlikust kogusest. Nägin, kuidas üks meesterahvas endale teise täisklaasi kallas ja kiitis, et voh see on ikka palju parem kui see eelmine. Mul on tast täitsa kahju.



Veinid joodud, kõnnime bussini ja sõidame mäe otsa vaateplatsile, kus kolmes küljes on viinamäed kogu jõeorus. (Põneval kombel on ühele lagedale platsile märgitud H-täht, vast see on siis helikopteriplats, väga praktiline.) Kolmveerand tundi on aega. Ilus vaade, ilus ilm.



Tegelen vaate jäädvustamisega ja kahetsen, miks ma binoklit kaasa ei võtnud. Jõeoru madalamad kohad paistavad olevat senini vee all, kohati ka kaldapealne rattatee (aga ainult kohati).

Siis linna tagasi. Nii kaua, kuni on valge, jätkan seina puurimist (edeneb vaevaliselt ja öösel puurida pole viisakas). Kaks auku saan vajaliku sügavuseni, kümme on veel.