T-s poes. Algul raamatupoes, kus uurin saksa keele sõnaraamatud: käib pinda, et üks sõnastik on kole vana ja teine on uuem, aga selles ei ole verbide tabeleid üldse ega ka rektsioone ega kasutusnäiteid. Aga poes on kõik sõnastikud kole kobakad või inglise keelt õppivatele sakslastele (saksa verbitabeliteta) või liiga algelised. Keerutan pisut käes ka mõnd elektroonilist sõnastikku, aga ostan hoopis paar papist abivahendit, millest on kohe ette teada, et eks need lauapealsesse kultuurkihti jää.
Enne sööki käime veel elektroonikapoes (kus kohtan fotokotte käppimas endist toanaabrit), sealt uus kaal: vanal kaalul olenes kehakaal seismisasendist. Kuigi ilma mingisuse suurema pingutuseta kaalu kaotada on ju lahe, samuti oli päris naljakas, kuidas Eesti-lennuga suurenes/vähenes kehakaal hoobilt umbes 3 kg, tundus pühapäevast reedeni kaalulangus 4 kg üpris ja eilsest tänaseni kaalutõus 4 kg täiesti ebareaalne. Kurb on see, et uus kaal näitab midagi mitte vana kaalu näiduvahemiku alumisest otsast, vaid keskelt.
E ostab uue kellarihma ja mina tõlgin. Meie ees on vanadaam, kellelt müüja küsib, kas vahetame tihendi kah, aga vanadaam on ihne, ei lase, ja küsib vana katkise tihendi ka tagasi, nii et müüja peab seda otsima prügikastist pintsettidega.
Kolm veini, millest üks on alla hinnatud ja (nagu saame teada mitu päeva hiljem) hallitusmaitsega.
* * *
Sõnaleiutamise uudiseid kah: lõppematu kempluse „võõrsõnad või ilusad eesti sõnad” teemadel hakkame maakeelseks kohandama ametinimetusi, kasutades unarlõppu -sepp – milleks öelda „neurokirurg”, kui võiks olla ju „ergusepp”?
Ja mina olen siis tõlgissepp.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment