Täna on see haruldane päev aastas, kui saab magada tunni kauem. Oh, ma mäletan veel suveaja-tramburai esimesi kordi 1980. aastatel, kui kella keerati ikka kuu alguses, st nädala sees. Küllap olen maininud ka harrastusühingu paarteist aastat tagasi olnud aastanäitust, mis oli alati oktoobri viimasel nädalavahetusel ja alati oli pühapäeva hommikul tegelasi, kes ei olnud kella keeranud ja hiilisid ümber muuseumi tund aega varem.
Olen rahulik, et ainsad kellad, mis talveajale läinud ei ole, on fotokate ja lauatelefoni omad. Seebikas on olemas eraldi suve-talveaja suvand, suures fotokas ei ole. Täheldan, et suur fotokas on viimasest kellasättimisest 23. augustil läinud ainult 8 sekundit ette. Kasutan praegu käekella, mida toidab valgus ja mis läheb õigeks Saksamaalt lähtuva pikklainesaatja järgi, hea mureta.
Ja nii ma arvan kuni õhtuni, et käekell näitabki talveaega.
Nimelt läheme õhtul sõprade itaallaste juurde, kes avavad restorani kell kuus. E pärast ütles, et ta imestas, miks mina juba nõnda vara uksest välja asutan (25 minutit enne seda, mida mina arvasin seitsmeks, aga mis tegelikult oli 17.35). Itaallaste juurde jõuame kell 17.45 ja uks on veel kinni.
Jalutame aega parajaks tehes jõe poole Kloostri tänavale (kus ma kunagi käinud ei ole), kuni jõuame tänava lõppu, kus on suure parklaga suur hoone, mis meenutab kontserdimaja. Alles lähemal selgub, et vale puha – hoopis pensionäride päevakeskus!!
Itaallaste juures oleme mõni minut pärast kuut ja esimesed, pälvides kõigi umbes kuue kelneri tähelepanu. Panen samal ajal õigeks kella ja katsun jätta muljet, et ma ei vaata kella, et kus kelner jäänud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment