T, 1728. päev: m.o.t.t.

Praegune bussiraamat on tekitanud huvi sellise nahkhiireanduri vastu, mis jäädvustaks ka häälitsuste kõrguse, st millest saaks näha spektrit. Nahkhiireandureid on kolme tüüpi (peenemates seadmetes võib olla mitu eri tüüpi andurit korraga):

• Heterodüünandur – muundab kuuldavasse vahemikku seatava kitsa riba ultrahelispektrist, nt keerad ette sageduseks 45 kHz ja kuuled vahemikus 0...8 kHz sagedusi, mis algselt olid vahemikus 45...37 kHz ja 45...53 kHz. Eelised: olevat väga tundlik, suur reguleerimisulatus, suhteliselt odav. Puudused: teada saab ainult häälitsuste rütmi ja üldise kõla, õiget ostsillogrammi ega spektrit ei saa kohe üldse.
• Sagedusjaguriga andur – tüüpiliselt jagab ultraheli sageduse 10ga ja muundab kuuldavasse vahemikku kogu ultrahelivahemiku korraga, nt 0...95 kHz saab kuuldavaks vahemikus 0...9,5 kHz. Eelised: kõik sagedused on korraga kuulda, ostsillogramm olevat midagi õiges suunas, spekter taastatav. Puudused: suurematel sagedustel moonutab, säilitab häälitsuste tempo.
• Esitusaega venitav andur – salvestab otse ultraheli ja esitab seda siis aeglustatuna. Eelised: ostsillogramm ja spekter on OK, neid saab analüüsida. Puudused: väga lühike salvestuskestus (aga see võib oleneda salvestuskandjast), hind.

Uurin raamatus viidatud firmasid ja nende hinnakirju ning, khm, huvi on nüüd palju nõrgem kui enne. Tippseadmed on nii umbes poole auto hinnaga ja teevad kilohinna järgi kõvasti ära profifototehnikale. Kuigi jah, Inglise veebipood Alana Ecology (kust vist on pärit mu senine andur) kuulutab mingist uuetüübilisest seadmest, mis esimest korda näitavat otse spektrit ja lubavat oma taskukohase hinna tõttu nahkhiirte jälgimises suisa revolutsiooni. Eks ma siis seedi mõni aeg, kui väga see teema mind ikka huvitab.

* * *
Veel saan teada, et ETV kullafondis on väljas ammune (1992) näärisaade „Aisakoll”, mida ma ei olnud hiljem enam näinud, aga mille parimaid nalju tean peast – nagu Mehhiko seebi paroodias paljastust „Alfred ei olegi su mees! ... Ta on su õde!!” –, sest 1992 juhtusin selle helitausta lindistama. ETV tutvustus väidab autoriks Juhan Kiviräha, mis on üllatav, sest Juhan Kivirähk on teatavasti tõsine statistik. Asjaolu, et „Aisakollis” astus esimest korda rahva ette Ivan Orav („...kes seni on meiega rääkinud ainult leheveergudel.” – „Noh, televisioonis laiutasid ju tiblad!”), oli pannud ammu kahtlema, et saate kirjutas hoopis tema vend Andrus Kivirähk, kes tollal oli veel väga noor ja suhteliselt tundmatu, ja seda kinnitas ülalnimetet Mehhiko seebi paroodia „Leegitsev jõgi”, mis on üsna äratuntavas Kiviräha jandi stiilis. Vahele vähe nõrgemat materjali kah, mis võis olla naljakas aastal 1992, aga enam mitte, ja siis lõputiitreis seisabki, et autor on Andrus Kivirähk.