E, 1741. päev: Biophilia

Imeline oktoobripäev.

Esiteks on oktoober ja vald loeb maksustamiseks elanikke ja koeri.

Arvake ära, kas vanamees, kes lubas tulla ukse taha korjama täidetud pabereid 20. ja 21. oktoobril, andis end üldse näole?

Arvake ära, kas vallamaja, kuhu „hiljemalt 24. oktoobriks” tuli täidetud paberid viia, on 24. oktoobril üldse avatud?

Esimese küsimuse kohta mõtleme, et küllap on ära surnud. Iga aasta on olnud sama üsna vana vanamees ning äkki ei olnud vallal asendajat võtta.

Teise asjaolu põhjus on, et vallamajast 50 m kaugusel tulevat täna laat. Selle viie minuti vältel, kui suletud ukse ees töllerdan, käib kohal, paberid näpus, 7 inimest, kellest 5 topib paberid vallamaja postkasti. Teen nii ka minagi, mõeldes, et kuigi kast on kell pool üheksa juba täitsa täis, jäävad minu paberid alumisse ladestusse ja no kas see on vallaelaniku asi, kui palju mahub vallamaja miniatuursesse postkasti (näiteks minu omas on ruumi umbes 4 korda rohkem), kui vald on selge sõnaga käskinud tuua 24. oktoobriks kohale 8 lehte paberit ja siis ise hoiab ukse lukus?!

Lõuna ajal kiiresti linnas raamatupoes, et äkki on seal dtv saksa keele sõnastikku – eile meenus, et mul oli saksa keele eelmise kursuse ajal (veel enne õigekirjareformi!) tore praktiline sõnastik. (Mu väikeses Collinsi sõnastikus ega PONSi saksa-eesti sõnastikus ei ole eriti kasutusnäiteid ega rektsioone.) Üks eksemplar on. Sõnastik on vahepealse pooleteistkümnendiga tublisti kosunud, peamiselt suurema kirja tõttu.

Ühtlasi postkontori juurest uus kuukaart.

Tunnis selgub, et mis ma oma õigekirjareformi-eelsete sõnastike pärast põen, sest ungari daamil on sõnastik hoopis nii vana, et seal ei ole päris ammust sõna schicken, vaid lähim sõna olevat Schildkröte.

Selgub ka, et olen saanud kodutööst valesti aru ja ei ole teinud 8 lünga täitmise ülesannet (ma ei tea isegi seda, millest jutt käib ehk kus paberil on ülesanne, mis tähendab pikka sobramist mu lahtiste paberite mapis – mis, nagu lugeja teab, on kaunistatud Simoni kassi piltidega). Ei tea isegi seda, et me ei pea punnitama välja mõtelda lünkadesse sobivaid sõnu iseoma tarkusest, vaid need on (mõningase varuga) antud ülesande alguses. See-eest olen hoolikalt läbi lugenud õpikust teksti, millest ülesanne rääkis ja mis pidi meile olema alles tunnis avastada.

Teises pooles peame kirjutama ametliku kirja, mille sisu kohta imestab üks ungari härradest, et ühes lauses ütleme, et lugesime teie kuulutust, ja teises, et saatke mulle kataloog. Olen igati nõus, et tekst üle kahe lause ei ole. Aega on pool tundi, mille vältel ma siis imiteerin usinat kirjutamist. Märkan, et Vahemeremaade õppurid on hoolikalt täis maalinud kogu paberi (nagu ei oleks vastuvõtjal teha midagi targemat kui üritada sealt teada saada, mida temast tahetakse). Noh, isegi kui saksa kirjalõpp on kolm korda pikem kui eesti oma, on seal ometi ainult kolm sõna – ei suuda sakslased endast välja pigistada poolt lehekülge tühje viisakusavaldusi. Kui mu II puhkusepoole ajal oli teises majatiivas tulekahi ja kapitaolised tuletõrjujad käisid elanikke suitsu eest hoiatamas, olevat kogu nende välimuse asjalikkus hävinud hetkel, kui nad suu avasid ja hakkasid lausuma: „Madaam, lubage mul Teile teatada, et...”

Lõunale minnes ei leia ma kindaid, mis olid hommikul käes; heietan bussipeatuse poole minnes muremõtteid, et jälle kindad kadunud, head kindad olid ja kohe esimesel kindapäeval! Suur on rõõm, kui kindad osutuvad olevat kotis.

Kirikmäe prismast plaate, sh Kariibi mereröövlite kolm esimest filmi, mis leiduvad kaunis juhuslikult seiklusfilmide riiulist, mitte eripakkumise kastist, kus samu filme sisaldav karp on hea mitu raha kallim. Äri on äri. Seega siis õhtune meelelahutus on teada. On juhtunud, et me kumbki neid filme näinud ei ole. Guy Sineri episoodis hüüatame üheskoos: „See on ju... Gruber!” ja kerin tagasi, et vaadata seda kohta uuesti. Puusilmaga mereröövli ja „Kontori” Gareth Keenani näitlejasamasust kahtlustan kah, aga ei viitsi kohe järele kontrollida (on). Kui võtta filmist ära Johnny Depp, oleks tulemus täiesti masendav (nii meresõiduabsurdsuste kui ka teise, „kandva” meespeategelase tõttu).