Achtung!
Siin on kirjutaja isiklikud seisukohad ja vaated. Kui ei meeldi, tee omale blogi ja kõigepealt kirjuta seal viis aastat.
Siin on kirjutaja isiklikud seisukohad ja vaated. Kui ei meeldi, tee omale blogi ja kõigepealt kirjuta seal viis aastat.
Tunnen sotsiaalset survet kirjutada matkast midagi ilusat.
 |
| Siin käis buldooser. |
Aga mul ei ole kirjutada millestki:
- kuidas ekslikult arvasin, et buss on õllekloostri teelt eksinud ja keerab külaserva saraga songermaale lihtsalt seepärast, et seal on ruumi ringi keerata
- kuidas nüüd tean, et enne hõiskamist loe teade tähelepanelikult läbi: alguses haarasid mu silmad kutsest vaid sõnad „traditsioonirohke õlleklooster, kus mungad teevad seniajani õlut” ning vaimusilmas kangastus, kuidas koredas hõlstis ja tonsuuriga tegelane seletab vasksete õllekääritite keskel
- kuidas nüüd tean, et silt „käsitöönduslik õlletehas” tähendab tegelikult „meile terviseameti nõuded ei kehti”
- kuidas nüüd tean, et külaliste võõrustamise euronõuded kehtivad ainult Euroopa Liidu uutes liikmesriikides (sh ventilatsiooni, seinaviimistluse, valgustite, kütte ja libisematu põrandakatte olemasolu 60 inimese võõrustamise ruumides)
- kuidas 60 inimese peale oli üks (1) koht peldikut*, mis läks varsti rikki ja selge sõnaga kästi meestel käia porise ehitusplatsi servas põõsas ja naistel kannatada koduni [* väga ähmase mälestuse järgi kehtis vene ajal GOST-standard, mis nõudis töökohtades 50 töötaja kohta ja kinos-teatris 50 külastaja kohta 1 WC-kohta meestele ja teist naistele; NB! töökohas ja kinos-teatris, mitte õllekeldris]
- kuidas pärast pikka igavlemist arvasin, et lugu läbi ja sõidame nüüd lõpuks lubatud õllekloostrisse, aga saksakeelse märulifilmiga end lõbustav bussijuht ajas meid mugavast bussist välja tagasi umbsesse uude, aga juba niiskuskahjustustega sarasse, väites, et seal saate süüa
- kuidas söögilauas kahetsesin, et ei pannud jalga karupükse, sest puuduva ventilatsiooni korvamiseks oli laua kõrval ristseliti avatud suur uks (ja muide alles umbes selles kohas, kui olin end vastu kriidist seina põhjalikult määrinud, sain kurjaks ja panin fotoka vihaga ära, et selle sara peale ma rohkem fotokat ei kuluta)
- kuidas osalustasu 37 € (kolmkümmend seitse eurot) täiskasvanu kohta sisaldas bussisõitu 180 km, 5 klaasi õlut (mulle piisas nägemisest, kuidas seda tehakse) ja kaks tundi väldanud järgmist „gurmeelõunat”: salatilehed, viil odavat keedusinki, viil odavat suitsusinki, veidi salatikastet (mitte igas taldrikus), tops majoneesi (3–4 in kohta), friikartuleid 10 inimese kohta koguses, mis tavaliselt antakse seal riigis, kus friikartul on rahvustoit, 2 inimese kohta, odav kook ja tass kohvi. Söögi ajal teatas korraldaja, et meie olevat nagu katsejänesed, mispeale tekkis mul küsimus, et mis hea pärast siis pidime maksma meie (ja mitte vähe!), katsealustele ikka nagu makstakse muidu peale
- kuidas pärast muidugi tänati võõrustajat (kuradi orjarahvas, ma ütlen)
- kuidas bussisõitu tagasi ilmestas vali õllene (või kaine, aga eelmisest üle rääkida püüdev) loba uute majandusteooriate, olmeseikade ja kulinaariakatsete teemal
- kuidas iidse kloostri maapealne osa oli ehitatud tegelikult aastal 1926 ja mille monumentaalsete pühakujude „stiil” meenutas asjaolu, et mõni aasta varem oli avatud Kanakht Tutmesut Neferhepusegerehtawy Werahamun Nebrdjer Wetjeskhausehetepnetjeru Heqamaatsehetepnetjeru Wetjeskhauitefre Wetjeskhautjestawyim Nebkheperure Tutankhamun Hekaiunushema suhteliselt puutumatuna säilinud hauakamber (kui nende kavandeid just ei olnud joonistanud Eduard Wiiralt)
- kuidas kloostri maa-alune osa oli tugevasti kopitanud; ainus soe koht oli muuseum, mis oli samuti kopitanud, sest ka seal puudus ventilatsioon
- kuidas kogu õllematka ainus helge hetk oli klaas portveini kohvikus tund enne tagasisõitu
Tempel mällu: loe teated hoolikalt läbi ning kanna alati kaasas hädalugemist ja helisummutavaid kõrvaklappe!!
