Kergeusklik inimene usub silti „Ettevaatust, värske värv!” nagu iga muudki kirjutatud sõna ega hakka järele proovima. Teised proovivad ja omad vitsad peksavad! Kui ikka professionaalne fotograaf ütleb maastikupildistamise raamatus, et maastikupildistamine on omaette tegevus, tuleb seda uskuda ega mitte hakata sellest arendama koertega piknikku. Kuigi pildimatk on nii lühike kui võimalik (kavandatud eriti kauni vaatega punkti üldse jõudmata, sest kohale jõuame ajal, mil sealse vaate põhisuund oleks täpselt vastu päikest), tekib ikkagi katastroof, sest koerad ei taha mäkke ronida (suhteline kõrgus 72 m) ja sellest algab mitu häda, mida ma täpsemalt ei kirjelda. Ütleme ainult, et fotokola (peale fotoka, mis on mul tugevasti käes) on pakitud nii hästi, et peab asfaldile kukkumise vastu purustusteta (peale statiivi, mille kinnitushooba tuleb vast veidi siledamaks viilida). Üldisele hädale lisab kamaluga juurde 450. liini täna ainsa edasi-tagasi sõitva bussi GH 7863 kaabakas juht, kes minnes varastab mult 1.50 € (väites, et mu kuukaart ei kehti, kuigi tegelikult oli tal aparaat rikkis) ja sõidab nii ohtlikult, et panen kinni turvavöö (mida siinmaal bussis mujal kui kiirteel vaja ei ole), ning, kui tagasi tuleme, jätab üldse tulemata!! Võib-olla suitseb bussi vrakk kuskil kuristikus, üldse ei imesta, või on vahepeal juhi ära viinud psühhiaatriline kiirabi. Koos pühapäevase harva bussigraafikuga lööb see meie naasmise päris segi ning veel lisab vürtsi see, et kuigi siinmaine ühissõidukite portaal on vägagi olemas mobiilses internetis, puudub sealt peatuste kaart! Nõnda et kui ühes ümberistumise kohas selgub, et edasi saaks ligi kahe tunni pärast, ja portaalist leian, et kuskilt lähedalt peatusest läheks buss poole tunni pärast, ei ole kuskil peatuste kaarti! Krrrt, ma ütlen. Ainult see on, et peatus on 965 m kaugusel vat sealpool (ka see teade kaob varsti). Lähme ehku peale ühte teadaolevasse peatusesse (kust käib vähemalt kord tunnis lennujaama buss) ja rõõm on suur, sest – nagu siinkandi loogikavabas maailmas ikka – see on just otsitud peatus: mis siis, et peatuse nimi viitab hoopis kõrvalasulale. Veerand tundi ootamist ja otse maja ette viiv buss tulebki. Lõpp hea, kõik hea, isegi kui see on kaks tundi hiljem kui plaanitud.
Õhtul läheb panoraami kokkulappimise programm lolliks ja saab hakkama matka üldist meeleolu ilmekalt kujutava kollaažiga:
Muidu ilm oli ilus ja vaateulatuses lendas kolm hiireviud ja kaks ronka (nähtavasti oli mäenukk ronkade oma, nad olid kogu aeg lähedal). Kui siin- ja naabermaa piir ei oleks just piiriületuse kohas segasevõitu, siis oleksin kindlasti teinud pildi „Šp esimene samm esiisade maal”, aga see tuleb meelde alles umbes sada meetrit hiljem (no vot nii riigipiirid meelest kaovadki).
Õhtul film
Catch 22 (1970), mida ma varem näinud ei ole. Plaat on välja antud Saksamaal, Süddeutsche Zeitungi lugejate 50 lemmikuima filmi sarjas. Piinlik ütelda, et koos tänase filmiga olen näinud nendest kokku nelja. Hea film (ka peale selle, et filmis näeb lendamas
18 ehtsat lennukit B-25 Mitchell ja väidetavasti päästis just selle filmi tegemine selle lennukitüübi järelpõlvedele).
No comments:
Post a Comment