Kiirustan koolitusele ja kohapeal selgub, et olen ajanud päevad segi ja olen seega sattunud ülihuvitavale loengule, kus sõnatõlkimise kantsi on tunginud julge tõlketeoreetik, kes räägib valdavalt sõnatõlkijatest koosnevale publikule, et ega sõnad ise tähendust ei kanna. Sõnatõlkijad muidugi pahandavad taolise ketserluse peale üliväga ning segavad päheõpitud tarkustega igati vahele. Usun, et see, kes kõige rohkem vahele segab ja vaidleb, kindlasti nutab õhtul peatäie, et mõelda, tähendus ei olegi sõnades.
Lisanks mainitagu, et väide, et keel tekkis inimahvide häälitsustest, ei ole päris täpne. Praegusaja etoloogia on seisukohal (vt ülevaade Bernd Heinrichi raamatu Mind of the Crow sissejuhatuses, kus on loetletud, kuidas on viimase 30–40 aasta jooksul uuritud muude loomade kui inimese mõtlemist ja suhtlemist), et keerukas suhtlemine, sh see, mida võiks nimetada ka keeleks, on selgroogsete seas tekkinud sõltumatult neljas sugukonnas: inimlased (inimene ja teised inimahvid), delfiinlased, vareslased ja papagoilased. On tähelepanu väärt, et kõik need loomad elavad paljukesi koos (samuti elavad hulgakaupa ka arukad selgrootud peajalgsed, keda on elukeskkonna iseärasuse tõttu uuritud vähem, ja selgroogsetest veel elevandid, kes laborisse lihtsalt ei mahu).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment