P, 1719. päev: seitsme linnuse orus III

Jalgrattamatk viimati 23. VIII sõidetud marsruudil.

Esimene lõbu on selles, kui ukse alt kohe rongini mineva bussi aja leian kaks minutit enne minekut. Seega on aega järgmiseni ligi tund. Jõuame eelmise bussiga, seega on jaamas aega näha, et ega tegelikult neid ronge täna käi ja minge küsige kassast, kus on S-perroon, kust läheb asendusbuss (ega keegi raudteeametnik ju joonistada oska). Küsin. S-perroon selgub olevat jaama ees. No tore, meil on vähemalt vedanud, et me ei sõida naaberriigi pealinna, sest ka nendele on asendusbuss lähimasse jaama, kust rong juba käib.

Buss tuleb ette kogu universumi vürstide ehk siinmaiste bussijuhtide kombe järgi mitu minutit pärast väljumisaega ja on tavaline maaliinide buss, lapsevankrikohata. See, kuidas sinna mahutatakse neli jalgratast, vallandab minus tagasihoidliku sõimu kohaliku raudteekorralduse aadressil, et kohe näha, et seda ei juhi insenerid, vaid näiteks kirjanikud. (Meenutagem näiteks ENSV esimest valitsust.) Kirjandust õppinud võivad selle ameti asendada ka nt filosoofidega, mis meenutab, kuidas kunagi tahtis tudengiühingu juhatusse pürgida üks filosoofiatudeng ja kui talt küsiti, mida eluks kasulikku ta ka oskab, vastas ta, et ta võib kirjutada ingliskeelseid kirju! — Tegelikult juhivad siinmaist raudteed ilmselt mingi kõrge ja ilmatähtsa halduskooli kasvandikud, nii et ärme imesta miskit.

Kabelikülas paneme bussipeatuses rattad kokku – bussipeatus on toredasti kõrgemal kui raudteejaam, nii et jääb ära üks matka väheseid tõuse – ja paigaldan E rattale vahepeal hangitud jublakaid (vahepeal on mul korraga käes umbes kümme asja).

23. VIII märkamata jäänud teeotsa leian ja kohe näeme ka kulli, kes binoklist nähtuna on kanakulli tume vorm.

Vaikne sõit K. linnuseni ja selle aia tagant uudistamine, siis alla orgu. Kellaaeg on oluliselt hilisem kui eelmine kord. Mets hakkab juba tõmbuma kollaseks, kuigi pilvitus taevas sirab päike ja sooja on ühe lauda küljes oleva kraadiklaasi järgi 27 °C. Eelmine kord nähtud vaatest, kus rohelises metsamüüris on üksainus puu kollane, ei ole järel midagi, sest see puu on peaaegu raagus ja kollaseid puid on ilmunud muidki. Nõndap et pilte on üldse vähem kui eelmine kord.

Pärast teist linnust on õunasöömise paus vaatega raiesmikule, mille kändude stiili järgi võiks arvata, et siin on harjutanud kilplased. E meenutab noorest pensionärist hõimlase tegevuspuhanguid suvekodus, nagu võsa langetamine käsisaega ja kaevu kaevamine.

Kilpla mets

Siis äkki käib hopp-hopp-hopp-hopp-HOPP ning üle maantee meie poole ja viimase hüppega viltu põõsasse hüppab väike loom. Orav see ei ole (oravaid on siinkandis üldse vähe), pea on väiksem, saba õhem ja sabaots umbes 4 cm ulatuses must. Seega kärp!! E seletab, et on samasuguseid näinud meie metsas mitu korda (ja ma ei ole uskunud, eks ole).

Möödub vana auto, mis tuleb kohe varsti tagasi. Olen seda teed käinud/sõitnud nüüd kokku 3 korda ja iga kord näinud mingeid vanasõidukeid.

M-st rongi peale, aega on 20 min, oktoobri kohta on väga palav.