Hommik köögis: üks paneb kannu vett täis. Teine võtab kannu, kallab tühjaks ja paneb uuesti vett täis. Mõne aja pärast täidab sellest teetassi ja kohvikannu. Siis leiab, et teekruus ja kohvikann jumala külm. Elu nagu film.
Õhtul on aga filmielamus missugune (seekord mitte heas mõttes). Film on Cloverfield (2008), millest ma teadsin ainult seda, et sihuke on olemas, ja läksin liimile karbi välimuse järgi, et enneolematu katastroofifilm, kus New Yorki laastatakse enneolematul kombel. Nujaah...
Film kestab 81 minutit. Alguses tuli mitu korda kontrollida, et see on ikka sama film, mis karbil lubatud, ja mitte mingi teise filmi treiler, mida mõnikord pannakse plaatide algusesse. Rahunesin nähes, et tillukesel karbifotol on samad naispeategelased kui filmis.
Elukas, kes on ajuti endast suurem, astub kaadrisse alles 18. minutil (miskohal mainisin, et väärt elukafilmides tuleb ikka varem: nagu toredas B-filmis Kraken: Tentacles of the Deep (2006), kus vehkivad kombitsad kerkivad esimeste ohvrite järele juba filmi 3. minutil).
Filmis on ulatuslikke nämmutamiskohti, millest tuli üle rutata esitamiskiirust suurendades. Lõputiitreid tuli kerida pärast koguni 16× kiiremini, sest ma ei tahtnud hästi uskuda, et filmi lõpuni veel 10 minutit, aga juba tiitrid, et isegi „Malevas”, kus professionaalse filmikriitiku sõnutsi on pikad ja põhjalikud lõputiitrid filmi ainus tore asi, kestavad need ainult 6 minutit.
Aga kahjuks eksisin. Seega on 81-minutisest filmist elukafilmi ennast alla 2/3. Filmi tegemise DVD-lisa vaatamine midagi juurde ei andnud peale selle, et ega tegelikult tegijad midagi püüdnudki, niisama lasid näitlejail roheliste seinte vahel stuudios viselda ning ülbitsesid, et teeme esimese Ameerika elukafilmi pärast King Kongi ja küll me oleme seega geniaalsed. Paah.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment