E, 1720. päev: Gutenberg

Asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu on mul aega ette valmistada saksa keele ettekannet Joh. Gutenbergist 20 minutit. Loen läbi (alguses põhjalikumalt ja pärast diagonaalis) saksa Wikipedia artikli ning pisut ka muid asjakohaseid artikleid, nt sama inglise keeli ja natuke Gutenbergi trükitud 42-realisest piiblist. Kokkuvõtteks paberile umbes 10 punkti tähtsaimate faktidega – nagu eelmine kord kästi. Siis prindin selle 12 eksemplaris ja tundi.

Hmm jah, ülejäänud on pühendanud ettekandele tublisti rohkem kui 20 minutit ja on nähtavasti oma etteaste ka läbi rääkinud. Enamasti on nad oma jutu välja printinud ja loevad maha (kui nad ei oleks sama paberit andnud kõigile, ega siis aru ei saaks). Seega minu jutt on siis ainus, mis eteldud teksti kohapeal välja mõeldes. Küll on tore, et ega Gutenbergi elukäigust suurt midagi täpselt teada ei ole ja seega saab jupp aega veeretada mööda sellega, et arutella tema oletatava sünniaasta üle. Õpetaja mainib jälle, et perenime Gutenberg võtnud ta seepärast, et kuidas ta siis raamatuid trükkinuks, kui algne liignimi Gensfleisch von Sorgenloch olnud liiga juudipärane. Ei hakanud täpsustama, et ei saksa ega inglise Wikipedia sellist legendi ei maini ning pealegi hakkas Gutenberg trükkima umbes 1450, aga kogu ta perekond võttis nime juba 1420. aastatel ning ma hästi ei usu, et keskaegne kaupmees mõtles stiilis, et „uhh, sellest pojast võib-olla midagi tuleb, äkki veerand sajandi pärast leiutab veel midagi ja tahab saada kuulsaks, võtame selle heaks siis kogu perega uue nime”. Aga hämmastab see, et seniseid trükkimislaadseid võtteid (puuklotsid, metalltahvlid, templid) koondanud ja uusi võtteid lisanud (trükitüüpide käsivalamisseade, parem trükivärv, uus trükipress) üleüldise trükisüsteemi leiutamisest kulus ainult kaks aastat, kui Gutenbergile anti hulk raha, et trüki oma imemasinaga valmis piibel (1452–1454). Ilmselt see rahastaja hästi ei aimanud, mis sellega valla pääseb. Või, vastupidi, just aimaski.

Pärast ettekandeid tuleb küsida küsimusi ja et suulisest etlemisest alati aru ei saanud ja igaüks oma kokkuvõtet ei jaganud, on see enamasti stiilis, et „millal X sündis?”. Soomlane küsib ainsa küsimusena mult, kus riigis Gutenberg tegutses. Ei tea, kas see oli kavalus või mis iganes, aga et ma täpset vastust ei tea (Saksamaa koosnes kuni XIX sajandini väga paljudest pisiriikidest), siis vastan, et täpset riiki ei tea, aga kogu see kant kuulus Saksa-Rooma keisririiki (mis tegelikult tähendas seda, et aeg-ajalt tuli elanikele meelde, et ah jah, kuskil on keiser, eriti enne seda, kui lähenema hakkas alati ringi rändava keisri tohutu killavoor).

Vahetunnis jutustab õpetaja (inglise keeles) saksa keele õpetamise kogemustest Lõuna-Koreas, kus välismaalasi käib harva, kus korea keelt perfektselt hääldamata argielus hakkama ei saa, kus korealastest suurematele inimestele kaupu müügil ei ole (lahendus: ostlemisreis Taisse, kus on ka väikesed inimesed, aga kes teavad, et mujal maailmas on suuremaid), kus korealane on määratletud kui korea päritolu inimene, kes elab kogu elu pidevalt Koreas, ning kus tänaval korea lapsed näitavad näpuga ja kisavad, et välismaalane, välismaalane. Rumeenlase, ungarlase ja soomlase omavahelise prantsuskeelse vestluse kohta teatab keegi: „Uh, they speak in French.”

Selles mõttes on ilm veel soe, et kuigi hommikul on jahe ja panen jope, läheb päeval soojaks ja jopega on palav. Eile näitas matkal ühes kohas kraadiklaas 27 °C.

Praeguses bussiraamatus arutletakse elulise küsimuse üle: kui te leiate nahkhiirepoja, keda ema tagasi ei võta, kuidas te siis teda kasvatate (nahkhiirt loodusest võtta ei tohi, aga probleem tekib, kui see loodus ei taha nahkhiirt tagasi). On muide isegi olemas spetsiaalne raamat.

Õhtul, kui koertega jalutan, lõugab meie suunas joodiknaaber, kes suitsetab postkastide juures öösärgis ja lõhub neid. Tema väheartikuleeritud kõnest saan aru üksnes sõnad „chiens” ja „caca”, mis on räige vale, sest meil on alati kilekotid kaasas ja me korjame platsilt ära peale meie omade ka muude koerte oma, et meie suunas ei tekiks hirmsaid kahtlustusi. Õige oleks vastata taolistele sajatustele „comme vous, Madame!” ja küsida, ei tea, kes see majaelanik on, kes ikka ja jälle lifti kuseb. (Äraandlik märk on, et alati on koos värske kusega liftis ka paks suitsuhais, aga kuigi liftis suitsetajaid on majas umbes kolm, on neid, kes võiksid lifti kusta, ainult kaks, kellest teine – haige vanamees – ei suitseta.) Mul on ka kuri kahtlus, kes süütas hiljuti prügikastid.