Bussiraamat arutleb mitmeid põnevaid seiku: kuidas nahkhiired võivad leida saagi asukoha ka passiivse ultraheli järgi (kuulates ja ise vait olles, mida olin kahtlustanud ammu), kuidas näevad (ega nad pimedad ole) ja kuidas mäletavad.
Vaatan õhtusöögi juurde ETV arhiivist vanu muusikafilme, imestades, mihukesi filme vanasti ikka tehti: läks võtterühm komandeeringusse looduskaunisse kohta, kunstnik pani taustale kaks vineerist lehma, Artur Rinne toetas heinakuhja vastu, laulis laulu ära, pakiti asjad kokku ja sõideti järgmisesse kohta, kus kõik kordus, aga seekord oli taustaks kas suur puu, kunstaia veesilm, aiakamin või vineerist matkajad. Uhh. Kuigi Artur Rinne oli äärmiselt tore inimene ja hea laulja, saan mitut taolist filmi järjest näinuna väikese ajutise Artur Rinne üledoosi ja hakkan mõistma, miks ta ühele mu vanaemale üldse kohe ei meeldinud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment