E, 3556. päev: natuke vähem õudne öö

Šp ravikuur lõpeb ja ühes sellega lõpeb ka koertega ühismagamine elutoa diivanil. Muidugi ei meeldi asjade selline korraldus Šp-le ja ta nõuab diivanit öö läbi. (Ise ta diivanile ei saa, õigemini ei oska sinna hüpata – ta ei ole taibanud, et diivanile saamiseks on vaja võtta hoogu ja hüpata jooksu pealt, ta hüppab koha pealt ja sedasi ulatub diivanile ainult poolenisti.) Õnneks enam mitte valu pärast valjusti ulgudes nagu öösel vastu reedet, vaid vaikselt kiunudes. Enamasti sedasi, et istub magamistoa ukse taga, ükskord koos kiire sabaliputusega ja aeg-ajalt vaadates üle õla diivani poole. Seekord loendan, mitu korda – 32 (kolmkümmend kaks; kuni 10-ni peast, see oli suhteliselt järjest, edasi loenduriga). Aga asjade käik on rahulikum kui õuduste ööl vastu reedet, sest Šp häälitseb tihedamalt kui enne, ma ei jõua vahepeal uinuda (paaril korral lihtsalt ootan magamistoa uksel) ning pikim aeg, mil ta on vait, on ligi kolm tundi (ööl vastu reedet 40 minutit). Hommikul loen pakendi infolehelt, et tavaline ravikuur on 4 päeva (Šp-le määras arst 5); mõju oli pikaldane, näiteks esimese poole päevaga kadus loidus ja koeral oli äkki jõudu ulguda; Šp hakkas minema lõbusamaks umbes kolmandal päeval. Kõrvalnähud olevat käitumismuutused: kui Šp on diivanil, kraabib ta diivanikatet, nii et karvatordid taga.

Panen kirja aja hambaarsti juurde – vallakeskuses, kirja saab panna nüüd internetis, ajad ka õhtul, väga mugav.