P, 3555. päev: sünge Nikita filmis

Õhtul söömas Vanas Taos.

* * *

Igavfilm Season of the Witch (2011), karbil pealkirjaks Der letzte Tempelritter – hoolimata asjaolust, et filmi kumbki rüütel ei ole templirüütel (ja nad ei ole ka viimased jne). Filmi rüütlid on hoopis Saksa ordust, nagu näitab kotkas nende atribuutikal (mul isiklikult on tunne, et see on sama kaljukotkas kui Saksamaa vapil – kuivõrd 1870. aastatel moodustunud Saksamaa põhines Preisimaal, mis omakorda põhines Saksa ordu Preisimaa maavaldustel). Ja, noh, et Saksa ordu tegutseb seniajani, ei saa pealkirjaks panna „Viimne Saksa ordu rüütel”; see viimase templirüütli väide on ka prantsuse pealkirjas. Google väidab, et maakeelne pealkiri olla „Musta nõia aasta” ja kuigi filmis näidatakse nõida oluliselt rohkem kui templirüütleid (keda ei näidata üldse), ei ole see nõid kuigi must (ega ausalt öeldes ka eriti õudne). Must nagu määrdunud on kogu filmi kunstiline kujundus, mis on porine ja katkulaipu täis.

Filmi peamiseks väärtuseks on, et peategelast (rüütlit, mitte nõida) kehastab Nicholas Cage. Cage selgub olevat näitlejanimi, kodanikunimi on tal Coppola, Francis Ford Coppola oli ta onu. Mis seletab paljutki, hehee. Teist rüütlit kehastab Ron Perlman – mitte see plastikakirurg, vaid see, kes oli „Roosi nimes” (1986) Salvatore (mis roll olnud tal umbes kolmas filmiroll ja mille järel plaaninud ta filminäitlemisest loobuda, aga läks teisiti). Kõigil on säravvalged ameerika hambad ja sile nahk ning rüütleil ei ole ühtki mõõgaarmi. Internet väidab, et Perlman mängivat paremini kui Cage, aga see võib tulla sellest, et kogu filmi näitlejatöö on nii põhjas kui olla saab ning Cage esitati selle rolli eest 2012. aasta halvima filminäitleja auhinnale, aga Perlman mitte. (Ei saanud, auhinna sai hoopis Adam Sandler.) Kõrvalosaliste seas on kaks tuttavat nägu – preestrit kehastab näitleja, kes ühes teises, hoopis paremas 2011. a filmis etendas Briti peaministrit (Johnny English Reborn), ning teejuhti näitleja, kes alles eile üritas kolmandas 2011. a filmis musitada näkineiut (Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides).

Inglise Wikipedia ütleb, et Rotten Tomatoes andis filmile hindeks 9%, saksa oma, et 8%. Et isegi halenaljakas ei ole, aga saavat vaadata joomingu taustaks. Ühe arvustuse järgi olla kaameratöö, kostüümid ja kujundus hea, aga montaaž, muusika ja eriefektid jubedad. Teise arvustuse järgi olevat film „õudusfilm, mis ei ole õudne, fantaasiafilm, mis näeb välja nagu vanaaegne videomäng, ja ajaloofilm, mis ajalugu väldib”.

Filmi sisu on, et musta katku – XIV sajandi keskel – tekitas end nõidades ilmutanud koletis. Filmi peategelastest rüütlid on ristisõjast tüdinud väejooksikud – XIV saj võitles Saksa ordu ainult leedukatega, aga filmi algul näidatakse lahinguid miskipärast kõrbes ja vaenlased kannavad turbaneid. Kusjuures CGI-lahingustseenid kleebiti filmi juurde aasta pärast muud filmimist, kui proovivaatajad kõngesid igavuse kätte ära. Mitmekesisuse mõttes on sama koreograafiaga lahingutele pandud taha erinev ilm ja valgus ning sildid ütlevad, et lahingud toimuvat eri kohtades.

Filmis näeb ka Steiermarki mererannikut (kuigi XIV saj nimetet piirkond mereni ei ulatunud), raudrüü on XIV sajandi kohta pisut ebausutav, mungad kirjutavad usutekste ümber ilmaliku käekirjaga, kohati on gooti hoonete seas barokki, ühes kohas desinfitseeritakse haavu brändiga (brändi ilmus samal XIV sajandil, aga desinfitseerimine alles väga palju hiljem) – ilmselt on palju pirakaid veel, ma eriti tähelepanelikult ei vaadanud. Arvustused panevat peale halva näitlemise pahaks ka seda, et ükski tegelane ei ürita ühtki naljakübetki. Ning eriti kurb on, et kahe osalise (preestri ja nõia) filmograafias on just see film mainitud kui üks nende karjääri märkimisväärsemaid – kuigi vahest (lõpetagem siiski positiivse noodiga) hoopis seepärast, et nad just seal võtetel tutvusid ja mõne aasta pärast abiellusid.