P, 3577. päev: joonestan

Joonestan terve päeva. Hiljutine lõigete raamat jättis sügava mulje, aga seal joonestas lõiked perspektiivis masin. Ma perspektiivi joonistada ei oska ja isomeetria ei sobi, sest kavandatava lõike hoone on ruudutaoline, mis isomeetria jaoks hästi ei sobi; ning hiljaaegu tutvusin saksa projektsiooniga Ingeniurprojektion, mille ilme on suht tõetruu ja vähemoonutav. Enne seda otsisin hommikul tund aega malli, ei leia (hiljem ostsin uue ja siis veel hiljem leidsin vana, oli kukkunud öökapilt voodi alla); malliga mõõtmise asemel arvutan telgede vajalikud nurgad tangensi kaudu ja edaspidi kasutan nurgikut rööpjoonlauana (muidugi tekib väikesi vigu, aga peidan need joonise peale ära). Ingenieurprojektion on dimeetriline projektsioon (mõlemad projektsioonitandi teljed on moonutusteta (x = 1, z = 1), läbi projektsioonitasandi minev telg on moonutusega y = 0,5). Mis tähendab ümberjoonestatava plaani mõõtkava (1 : 444) kahtmoodi ümberarvutamist, mida kergendab, et nuputan välja, kuidas töötavad mu n-ö keerulise taskuarvuti nupud OP1 ja OP2, kuhu saab salvestada tehte. Et mõõdan plaanilt pikkuse, vajutan x- ja z-telje jaoks (1 : 250) nuppu OP1 või y-telje jaoks (1 : 500) OP2 ning kannan tulemuse joonisele.

Selgub ka lihtne tõde, mida ma ei olnud märganud omal ajal mudeleid ehitades: mõõtke jooniselt ja mudelil sama joonlauaga (mis tähendab, et järjest olevad mõõteväärtused tuleb vahepeal kirjutada üles, peab joonlauda liigutama vähem). Nimelt selgub, et minu 50 cm Staedleri metalljoonlaud näitab E 16 cm Leitzi plastjoonlaua skaala pikkuseks 159 mm! Kadunud mallil on küljes 7+7 cm joonlaud, mis üldiselt klappis muude joonlaudadega. Ümberjoonestatav plaan on suurusega, et Leitzi joonlauaga mõõtes oleks tekkinud erinevus teise joonlauaga kuni 0,6 mm, mis on rohkem, kui mis täpsusega suudan joonestada.

Põhiplaani joonistamisel dimeetrilise projektsiooniga (ja mitte perspektiivis) on veel see eelis, et vastassuunast vaate või lõike konstrueerimisel ei ole vaja joonestada põhiplaani uuesti, vaid ainult keerata plaan pea peale.

Materjal on kalka, joonestusvahendid on pliiats ja 0,1 mm joonestusvildikas. Pliiatsijooni saab pärast kustutada, valesti läinud vildikavead saab ära kraapida.

Ja teadmiseks lugejale: muistise keldris on nii palju soppe (mida on vaja plaanilt kõik üle mõõta), et plaan ühe päevaga valmis ei saa. (Muude korrustega on liidetavasti lihtsam ja kiirem.) Vahepeal tekib kahtlus, mis mõtet on mõõta pikkusi 0,1 mm täpsusega plaanilt, mis on joonistatud vaba käega, – aga teisalt ei ole teada, kui suurelt on raamatus peopesasuurusena trükitud plaanid joonistatud, autor oli arhitekt, kes joonistas kõike vaba käega, ja on tõenäoline, et ta lähtus 80 a vanematest Seuberlichi plaanidest, mille see oli joonistanud saksa täpsusega. (Pisut hilisemad täpsustused: ta lähtus mitte 80 a vanadest Seuberlichi plaanidest, vaid 20 a vanadest plaanidest, mis olid tehtud mõni aasta varem avaldatud Vaga plaanide järgi, mida omakorda Vaga oli ümber joonistanud Seuberichi plaanidest. Seuberlichi enda plaane ma näinud ei ole, aga Vaga ümberjoonistuse järgi arvates (ukse- ja aknaorvade kuju) need saksa täpsusega siiski tehtud ei ole.)