R, 3553. päev: õudne öö

Šp on haige, eks ole, mis peamiselt väljendub südantlõhestava nutmisena (kiunumise ja ulgumisega). Vaikse ina kannatab veel ära, kiunumisest võib loota, et see läbi seinte ei lähe, aga ulgumine – eriti Šp võimsa häälega – läheb. Vähe leevendab olukorda selts ehk koera juures olemine, aga seda ei saa teha öösel muud moodi kui võttes koera diivanile. Eelmised kolm ööd veetis E koos koertega seega diivanil, öö oli väga rahutu, sest Šp tallas, kaapis ja ähkis ringi ning lakkus kõike ja kõiki. Eile päeval ärandas Šp maast E sussid (mis on üldiselt sama värvi kui Šp ise) ja tassis need endale pesasse. Vastu tänast E enam ei jaksa, koerad on elutoas üksi ning algul, esimesed kaks tundi, mil istun ja pilte nokin, on kõik üsna rahulik (Šp isegi magab vahepeal mitu raksu), aga siis, kui ise magama lähen, läheb see hiina piinamine lahti. Kõige kiiremini vallandub ulg kolm sekundit pärast elutoa ukse sulgemist (ma ei jõua isegi voodini); kõige vähem saan korraga magada 7 ja kõige rohkem 40 minutit. Ütlen Šp-le hirmsaid ähvardusi, kui ta vait ei jää. Seitsmest lasku mida iganes, aga 22–7 on majas öörahu. Vahepeal käib E ka. Vahepeal on mul jumala savi. Ravi on tekitanud esialgu olukorra, kus valu on kadunud, aga kurbus mitte – jõudu ulguda on seda rohkem. (Mõlemad koerad, Šp ja Št, on õpetatud olema toas vait.)