Jätkan eelmise aasta kontserdikavade köitmist: täna saavad kavad pressi vahele. Juba klammerdatud brošüüride köitmisel saab sinna pärastpoole liimida ka seljapaela, ei pea pakki võtma pressi vahelt, sest selle sinna sirgelt saamine on alati jube jamps, sest vaja on vähemalt kolme kätt: üht hoidma kumbagi lõikelauda, kolmandat keerama esimest pitskruvi; pärast teiste keeramiseks ei ole vaja lõikelaudu enam hoida. Aga täna tuleb mõte, et kui pitskruvid oleksid maas püsti ja köidetav paberipakk joonduks kenasti alles pitskruvide peal, siis saaks läbi kahe käega. Selleks on vaja sälkudega pappalust, pitskruvide sabad lähevad sälkudesse ja papp hoiab pitskruvid püsti.
Lõuna ajal Kõrgmetsa pangaautomaadist sularaha, kodust naaberlinna kaart, siis hambaarsti juures, siis postkontoris, siis tagasi korterisse, kast ära, siis tööle tagasi.
Hambaarsti sekretär on seesama vaikse häälega noorik, kellega rääkisime reedel telefonis ja ma rohkem aimasin, sest teisel pool seina möllas lööktrell (ja mitte ainult teisel pool seina, vaid ka korrus kõrgemal – hea betoon, kui sedasi kõlab). Küsib, mis keeles räägime; pakun, et saksa, ja lähen sujuvalt üle inglise keelele, ning siis (kui näen, kuidas arusaamise helk silmest kaob) poolelt lauselt edasi üle saksa keelele. Aga saksakeelse hambaarsti juures ma varem olnud ei ole, nii et toimub hetkeline mõistmatus, kui ta torgib mind siit ja sealt ja küsib tegusõnaga spüren, mille kohta mul ei ole aimugi, mida see tähendab. (Ainus, kus olen seda kuulnud, on sõnas Spürhund ehk koer, kes ajab verejälge, seega rohkem nagu haistmine, aga mismoodi hammas haistab? Sellest segadus.) Oletan, et kas on valus. Saan teada, kas üldse näonärv tunneb. Nüüd olen siis targem. Surgib kaks korda hambad läbi ja rohkem ei tee täna midagi.
Pakki koju tuues märkan, et kõrvarohu pudel on pikali; panen selle püsti seisma lausa diivani keskele. Jaama bussipeatuse kohvikust kaasa võileib; üks müüja püüab välja ajada kohvikusse sooja tulnud tuvi, aga tuvi ei ole loll. (Emery raamat kirjutas, et tuvi on üks põhjalikemalt uuritud linde, kuigi tuvide vaimuanded ega lennuomadused eriti säravad ei ole. Suht hiljuti on leitud tuvi noka kandist magnetiidikristallidega rakke, mis ilmselt reageerivad magnetväljale ja aitavad navigeerimisel, aga kuidas magnetvälja suuna signaal tekib, seda veel ei teata.)
Õhtul kirjanduse tund, esimene kohtumine pärast jõule.
Postkontori teabeekraani järgi on praegu ekstreemne ilm (–2 °C), paljudel ehitusplatsidel töö seisab, inimesed käivad karusnahast kasukates, läkiläkides ning vahivad mind kui segast, kes sajal meetril majast bussini käib hõlmad valla ning ei kanna mütsi. Kõnniteedel on kohati (nt raudteejaama juures) sama paksult soola nagu filmi „Kolberg” (1945) võtetel ning sõiduteed on kaetud valge kirmega. Naelrehvitute naabermaade mõjul on pooled autojuhid segaduses ning bussijuhid pidurdavad täna äkilisemalt kui muidu. Kirjandustundi minnes pidurdab buss sedasi, et meie seltskonnast 2/3 lendab vastu seisukohtade põrkepatja (mis algselt on vist midagi nagu ratastooli toeks, aga see on õnneks kõrgem, kasulik ka seisjaile). Tagasi tulles on meid samas bussis neli; vähe enne jaama pidurdab buss nõnda, et mina, kes ma poolenisti toetun ratastoolikoha külgtoele ja poolenisti hoian vasaku käega kinni samast, lendan algul vahekäiku u 45° nurga alla ning siis suisa horisontaali, aga mitte päris põrandale. Nii 10–15 cm jääb puudu. Vasak käsi hoiab kogu aeg torust kõvasti kinni, nii et kogu keharaskust pidurdas vasak delta- ja rinnalihas. Siis tõmban sama vasaku käega end sellest asendist ka üles, mis on teine vägitükk, mida ma korrata enam ei suuda. Vähe aja pärast röögib bussijuht, ega musjöö ole end vigastanud; ei ole.
Diivanil seisab kõrvarohu pudel samas, kuhu ta lõunal panin, aga kaamera võetud piltidelt selgub hirmus tõde – kuidas Št, kes kunagi ei tüki diivanile, päeval seal peal pikutab. Pärastpoole on ta osavalt kõndinud mööda diivani nii, et kõrvarohu pudel on jäänud ilusti püsti. Siis panen kaamera tegema ka öövõtteid ning valan kontserdikavade paki seljale kavade vahele vagudesse esimese liimi(vbl saab üldse ilma seljapaela külge õmblemata; vaatame).
Postkontori teabeekraani järgi on praegu ekstreemne ilm (–2 °C), paljudel ehitusplatsidel töö seisab, inimesed käivad karusnahast kasukates, läkiläkides ning vahivad mind kui segast, kes sajal meetril majast bussini käib hõlmad valla ning ei kanna mütsi. Kõnniteedel on kohati (nt raudteejaama juures) sama paksult soola nagu filmi „Kolberg” (1945) võtetel ning sõiduteed on kaetud valge kirmega. Naelrehvitute naabermaade mõjul on pooled autojuhid segaduses ning bussijuhid pidurdavad täna äkilisemalt kui muidu. Kirjandustundi minnes pidurdab buss sedasi, et meie seltskonnast 2/3 lendab vastu seisukohtade põrkepatja (mis algselt on vist midagi nagu ratastooli toeks, aga see on õnneks kõrgem, kasulik ka seisjaile). Tagasi tulles on meid samas bussis neli; vähe enne jaama pidurdab buss nõnda, et mina, kes ma poolenisti toetun ratastoolikoha külgtoele ja poolenisti hoian vasaku käega kinni samast, lendan algul vahekäiku u 45° nurga alla ning siis suisa horisontaali, aga mitte päris põrandale. Nii 10–15 cm jääb puudu. Vasak käsi hoiab kogu aeg torust kõvasti kinni, nii et kogu keharaskust pidurdas vasak delta- ja rinnalihas. Siis tõmban sama vasaku käega end sellest asendist ka üles, mis on teine vägitükk, mida ma korrata enam ei suuda. Vähe aja pärast röögib bussijuht, ega musjöö ole end vigastanud; ei ole.
Diivanil seisab kõrvarohu pudel samas, kuhu ta lõunal panin, aga kaamera võetud piltidelt selgub hirmus tõde – kuidas Št, kes kunagi ei tüki diivanile, päeval seal peal pikutab. Pärastpoole on ta osavalt kõndinud mööda diivani nii, et kõrvarohu pudel on jäänud ilusti püsti. Siis panen kaamera tegema ka öövõtteid ning valan kontserdikavade paki seljale kavade vahele vagudesse esimese liimi(vbl saab üldse ilma seljapaela külge õmblemata; vaatame).
No comments:
Post a Comment