Hakkan köitma eelmise aasta kontserdikavu. Prindin välja isegi eeposelaulikute kontserdi teate; printer on üllatavalt kõbus (kõik värvid on olemas, valgeid jooni ei ole). Nüüd olen targem, lahtisi lehti tohib köite vahele liimida, aga mitte teipida (silikaatliimi taolise liimiga teip reageerib, PVA-liim teibi külge ei jää).
Õhtuooteks muudkui sööme: sai, puuvili, teine puuvili, väike kohv. Siis lähme Vanasse Taosse, kus eelroog „Koka tervitus” (selle järel on kõht juba täis) ja siis pearoog ise. Ägisedes tagasi. Homme olen 2½ kg raskem kui täna.
* * *
Õhtul istun diivanil ja pakin Hamburgi saadetavat kommipakki. Tunnen ägedat kusehaisu; oletan, et need on diivani all lebava Št karupüksid. Pärast istub samas E, kes tunneb, et diivan on ka märg. Selgub siis hirmus asi, et diivani peale on kustud. Et Šp ise diivani peale ei saa, langeb kõigi süüdistav pilk Št peale ja siis langeb diivani peale mitmesuguseid kodukeemia vahendeid eemaldama kusehaisu.
Kapist võetakse viimatine linnukaamera, puhutakse tolm ära, visatakse lekkinud patareid ära, kraabitakse klemmidele lekkinud patareisisu minema, pannakse kuupäev ja kell õigeks ning meenutatakse, kuidas see üldse töötas.
Konsiilium oletab, et küllap ajasid Št ja Šp üksteist taga, Št hüppas eest diivani peale, väänas haiget jalga, kusi valust (nagu mõni aeg tagasi kuses ta ootamatult ja palju iga hüppamise peale).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment