N, 3566. päev: veider silt, külm

Eile oli postkastis kolm veidrat silti. Esimene, et meile (V.) on tulnud tähitud pakk. Saadetud tagasi ja saajaks on keegi Weis (mis välistab võimaluse, et see on Hamburgi saadetud pakk, millel oli liiga vähe marke, sest selle saaja ei olnud Weis). Sildi ülaservas rõnga sees „2 ×”, et kaks pakki. Teine on muidu täpselt samasugune (samuti tähitud pakk, sama tähtimiskood, samuti nimega Weis), aga sildi saajaks on märgitud tundmatu nimi. Kolmas on trükitud standardsilt (mida näen esimest korda), et teie postkasti on kogemata pandud võõras saadetis, viige see postkontori.

Nõnda et panen hommikul kõik kolm silti haardeulatusse, et lähen jalutan postkontori (postkontori poole sel kellaajal busse ei lähe oma 40 minutit, maad on 1½ km ehk 15 minutit käia; on lõikav külm, –7 °C, aga selge ja päikseline ning varahommikul paistis kraad-poolteist Kuu all kuusulasena Jupiter). Kui hommikul teist korda koertega jalutamas käin, märkan, et postiauto on naabermaja ees ja kirjakandja istub sees. Nõnda et võtan sildid ja küsin kirjakandjalt, mida nendega teha. (Mõtlen nii: esimese sildi peale kirjutas ta postkasti pealt vale nime ja pani meie kasti. Teise peale kirjutas õige nime, aga pani ikka meie kasti. Kui eksitusest aru sai, oli hilja, silte enam kätte ei saanud, pani siis sildi, et tooge postkontori. Edasi: kui viin sildi postkontori, jõuab silt õigesse postkasti kõige varem homme, aga kui annan kohe, jõuab veel täna.) Aga kirjakandja on lihtne inimene: õige nimega sildi topib ta kohe õigesse postkasti (mis on meie omast kaks kasti kõrgemal ja laeni täis), vale nimega (V.) sildi kohta ütleb, et aga siin on ju teie nimi, ja üritab panna selle meie kasti. Mina: aga mõlema peal oli sama tähtimiskood, see käib eelmise sildi juurde. Kirjakandja vaatab umbusklikult, ütleb, et aga siin on ju teie nimi, ja panebki mulle kasti. Lähen minema. Lõuna ajal õngitsen sildi kastist välja ja viin üles, kus kavatsen jahvatada selle tibutoiduks: kui see tõesti on mingi paki jaoks, mis ootab kedagi postkontoris, saadetakse selle jaoks nädala pärast kordusteade, mis eeldatavasti jõuab õige adressaadi postkasti, kuigi arvestades seda, et naabri mahukas postkast oli laeni täis, ei ole ta kohal olnud umbes aasta.

Lõuna ajal käin kodus seepärast, et alles jaamas meenus, et mul on vaja tingimata teha homseks ülekanne Eesti pangakontole, et maksta homseid arveid, aga unustasin koodipulga maha, ja kui teen ülekande päeval, jõuab see homseks veel kohale. Kodus on keegi elukas sittunud ja kusnud keset tuba; diivanikaamera on jäädvustanud vaatepildi, kuidas Št püherdab diivanil (fotograafiliselt väga kaunis). Pärastlõunal jäädvustab diivanikaamera hoopis põrandat. Kaamera vaatenurk on kole kitsas; üksõhtu proovisin, kas selle objektiivi ette saab paigaldada telefonikaamera lainurk-lisaläätse. Ei saa, lääts on väiksem. Tuleb kolasahtlist välja otsida üle-eelmise taskufotoka lainurkadapter. Käin päeval koertega jalutamas, aga see ei aita, situtud ja kustud on tuppa ka õhtul. Videovalve näitab, et vähe enne on Št käinud söömas õunu, mille linnud on maha visanud.