E, 2547. päev: printsess rohelises

Täna, kui möödub 42 aastat selle foto tegemisest, on hommikul ukse küljes kilekott – nagu oli ka kunagi varem. Kahelda võib, et tuttavatest naabritest – joodiknaaber, lillenaaber, supinaaber, Roberto ja hull naaber – on selle paigaldanud supinaaber, sest tema ukse küljes samasugust ei ole. (Teretuttavaid naabreid on tegelikult veel, aga nad kõik ilmselt ei tea, kus korteris me elame.)

Linnas on savitibude rahvapidu. Soe on ja päike särab nagu tõllaratas ja mul on fotoka küljes Tokina 11–16 mm objektiiv.

Jala linna. Linnas näeme paleevärava juures paljuütlevat ootel rahvasumma ning peagi ilmuvad ka mitu tähtsat tegelast ning kaovad sinnapoole, kust just tulime.

Väga peene kohviku ees viibib inime, kellest tunnen ära kohvikuomaniku enda, staarkoka ses mõttes, et tal on Michelini tärn ja ta olevat ainus naine, kes on kunagi ära võitnud mingi hirmkõrge kokandusvõistluse. Hariduse poolest hoopis jurist, muide.

Kohati on trügimine kaunis tihe ning ühe korra peitume lapsevankri sõiduvette.

Linnas on inimestel kaasas palju koeri, aga koerasitta tänaval ei ole. Tavaliselt on vastupidi.

Kalaturu servas ühe leti ees, kust me naabrile savist linnu ka ostame, märkan tagasisaadud raha taskusse toppides, et rahvasumma, kuhu peaksime sisenema ja tunglema raekoja platsi poole, on tekkinud hästi kõhnad politseinikud (sihilik sarnasus karu ja hiire multika hiirpolitseinikega ei ole välistatud), seljaga leti, näoga rahva poole. Nad laiutavad õrnalt käsi ning suruvad rahvast letist eemale. Meie aga oleme leti ja nende vahel, mistõttu keerame ringi ja tagurdame vastu rahvamüüri. Ilmub mustas ürbis toekamaid politseinikke, erariides kappe, kellest üks mul kaks korda käega kõhu peale vajutab, ning palee krussispäine turvaülem. Nende järel – nagu võiski arvata – printsess ja prints ja minister, kes teevad müüjatega juttu, kummarduvad kaupa uurima (eriti prints ja minister) ning teisel pool letti tormab mitmelt poolt kohale (ilmselt käisid nad kõrge seltskonnaga kaasas) kolm tõsist piltnikku, kes pilte teha välgutavad. (Õhtuks olid ühed pildid kohalikus lehes üleval, aga õnneks ilma meieta.)

Tiir söögikoha otsinguil üle raekoja platsi ja keskväljaku, tagasi laadale, Maali platsile kiriku kõrval, sealt senikäimata radadele linnamuuseumi lähedal (näeme XI saj linnamüüri katket, millest on kenasti ristlõige ja selles näha keskaegne müüriladumisviis, et kummastki küljest laoti kaks kivipaksust ilusat müüri ja sisemus mätserdati täis lubja-kivisegu). Pühavaimu tänavas kaunis vaatega aias tegutseva ameerika söökla leiame, aga selle pealkiri, et nad pakkuvat ka küpsetamata toitu, ajab meid minema (ja just hetkel, kui väravast väljume, kostab selja tagant ühe külalise suust teisele hoiatav fraas let me tell you...).

Pühavaimu tänav

Sealt vanalinna vanasse südamesse mööda tänavat, millest olen seni näinud ainult alumist ja ülemist otsa ning mis väidetavasti olevat Rooma-aegne maantee – kuigi ma tugevasti kahtlen, miks pidi Rooma-aegne maantee minema asja eest, teist taga äkki mäe otsa turuplatsile, millest hiljem sai Kalaturg – Kalaturg on mitte jõe ääres, vaid ammust ajast juba mäe otsas, eks ju – võib-olla oli keegi sihukese totaka kombe välja mõelnud ja siis sundis teisi ka, leiutades ähvarduse, et kes minemata jätab, selle Jupiter maha lööb. Hümnireaga ärkliga pisiplatsi puu okste külge on seotud mitukümmend kulinat, mispeale saab see puu mult Fast Show’ ainelise nime Ringing-a-Binging-a-Plinging-a-Plonking-a-Tree (Fast Show’ geneerilise Vahemere-maa telekanali Chanel 9 lastesaatest, kes ei mäleta, kus Simon Day oli kuri nõidkuninganna ja Charlie Higson õnnetu prints).

Restoran Torn on justnagu kinni. Lahti on aga samas sopilises iidmajas asuv Klimbikuningas. Maja sees on osi eelajaloolisest ajast ja sellele, kui sügavale ulatuvad keldrid – ajast, mil need olid veel maa peal – parem ei mõtlegi.

Pärast rohelise rongiga tiir, mis kulgeb pisut mujal kui tavaliselt – giidi jutt ei klapi kohtadega. Läbi aknaklaasi saab paar täitsa head pilti.

Jala tagasi.