R, tagasilend

Puhkusel nägin selliseid asju.

Kauges kodulinnas nägin esimest ja teist korda teise nahavärviga inimesi. Mitte et see A. kreisilinnas üleüldse võimatu oleks, aga varem ei olnud juhtunud nägema. Teine kõndis kesklinna peatänaval peene restorani ees, aga esimene orienteerus mööda Pikka tänavat kesklinnast eemale, nina suures nutitelefonis.

Samas tuli kunagises agulis (1920. aastate koguteoses „Eesti” oli sama tänava jube vaade) vastu Porsche. Mitte mingi maastur, vaid ikka madal päris-Porsche, nii umbes Porsche 911 laadi. Numbrit ei näinud (kas kohalik või mitte), vaatasin hoolega, kas kapotil on ikka Porsche märk. Oli.

Metsas oli inimesi pisut rohkem kui võinuks (kaks-kolm olnuks okei, aga neid oli kaheksa, kusjuures kolme marsruut ühtis mõningase viibega minu omaga, aga et topograafia tõttu tuli läbida mitu teeotsa edasi-tagasi, kohtasin üht mingid neli korda). Botaanikaprojekti Nacht und Nebel jaoks oli vaja peotäit sammalt, mille korjasin laialitallatud metsakarjamaa servast, aga kudamoodi ma metsast sammalt korjan, inimesed ju vaatavad, et imelik? Tegin siis näo, et käisin peateelt ära metsas muu asja pärast (muidugi alles hiljem tuli mõte, et võinuksin teele naastes demonstratiivselt kergitada pükse, siis ei oleks huvi tundnud mitte keegi).

Seejärel (kui need inimeste hordid olid jäänud selja taha või läinud muidu koju) tõusis suurelt metsateelt sadakond meetrit eestpoolt lendu tohutu suur pruunjas lind, kes ei olnud kurg ega kassikakk. Pärast sinna kohta jõudnuna mõõtsin tiivalaiuseks vähemalt 1,80 m – tee laius 3 m, üks tiivaots teeservas, teine tugevasti üle keskjoone! Veerand tundi hiljem nägin kilomeetri kaugusel binoklis, kuidas paar kilomeetrit eemal lendab mõnesaja meetri kõrgusel suur kapiuks ja mitu väiksemat lindu kiusab teda korraga.

Kõige fantaasiaküllasema nimega wifi-võrk kodumail oli tundmatute autorite Powergirls asukohaga A. kreisilinna sissesõidutee äärses kõdulas. Inimesi võrgu kohta on hinnanguliselt 2.

Nägin kodumaist ooperit; küll tuli meelde kallis kooliaeg. Binoklist oli kasu, kuigi lava hämarus pani väikese 8×20 päevabinokli kõvasti proovile. Ooperikoori meesosa laulis ikka nii, et laval laulab korraga kümme meest ja midagi ei kuule.

Igakevadine suhtekorraldusüritus (kus näitan, et olen elus inimene, igatpidi tore ja meeldiv) läks tänavu rohkem eksprompt kui tavaliselt, sest esiteks kui tänavuaastased erakordsed mõtted lahti kirjutasin, sai neid ainult 1½ lk ja sellest oleks juttu jätkunud 20 minutiks. Seega lootsin need sulandada eelmise aasta ettekandesse, mis alguses kestis pool tundi ja möödunud aastal 50 minutit, näppides ettekannet sõidul kreisilinnast pealinna. Aga vat! kui olin end kohale rihmutanud (väljakukkumise vastu) ja sinikate vältimiseks toppinud jope pehmenduseks igale poole kontide ja seinte vahele, jäi ruumi üle 10 sentimeetrit, kuhu arvuti ei mahu. Nii tikkisin ettekannet pärast ooperit poole kaheni öösel. Tulemus oli seda väärt, ligi poolteist tundi, millega olin rahul. (Vanasti oli üks ettekanne + muid pudinaid, viimasest ongi välja kasvanud praegune ettekanne.) Huviga kuulajaid oli magajatest rohkem. Aga vastused kuulajate täpsustavatele küsimustele võiksin küll salvestada ja mängida ette, küsimused on aastast aastasse täpselt samad. Pärast ostsin kaks meetrit paela ja vormistasin näitvahendid kinkideks.

Pärast saan teada, et tagasihoidlikkuse musternäide John Houbolt 95-aastasena ära surnud.

Tagasilend: kuivõrd pool kohvrit on täis raamatuid ja tulles osutas lennujaama kaal +3 kg valesti, kaalun kohvrit nii kohvri- kui ka inimkaaluga, aga näidud klapivad ja loodan kõige parema peale.

Talina lennujaama lapsturundajatele on mul üks väikene soovitus: mõni ruutmeeter põrandapinda on veel reklaamita, autopoodide reklaamautod seisavad reisijate vahel ainult kahes väravas ning reklaam on kleebitud ainult paarile aknale. Teil on pool tööd seega tegemata! Mis mulje selline poolik töö Eestist lahkujatele sedasi jätab, no mõelge ometi!

Lennukis paks uni. CPH-s maandumine toimub nii, et (mu koht on akna all) öeldakse, et 20 min pärast maandume, aknast paistab lähenev Skåne rannik, mõtlen veel, et vaatan hoolega, CPH-sse maandumisel on alati huvitav, aga järgmiseks kostab mürts! ja kui silmad lahti teen, paistab aknast juba hoogsalt mööduv lennujaamamuru.

Järgmisel lennul olen vahekäigu pool, akna all magab üks härrasmees ja laiutab kangesti, nii et kui ükskord silmad lahti teen, märkan, et mu pea on kaugel vahekäigus (nagu füüsika üldkursusel, kui seda luges margikorjaja ning lüümikupesija EL, kes võinuks vabalt kaaluda ka edukat unejutuvestja karjääri) ja otse minu ees on kiiresti lähenev kohvikäru.

Uskmatus Eestis on täna selline püha, et rohi ka ei kasva, aga siinmaal on ainult pangad ja postkontorid kinni, muidu elu kihab nagu argipäeval, isegi bussid sõidavad äripäeva plaani järgi ja lahti on ka restoran Torn, mis on üks viiest samas 600-aastases sopilises ja igatpidi kõveras majas asuvast restoranist. Nämm-nämm.