P, 2553. päev: kunst ja elu

Padjaraamat – Apollo 13 Haynesi „hoolduskäsiraamat” – jõuab õnneliku maandumiseni ja kahtlane on, kas kunagi enam suudan vaadata samanimelist filmi (1995), mille idee oli küll hea, aga siis sekkusid asjasse Hollywoodi filmitöölised. Tavaliselt olen ma seda vaadanud nii, et kerin sulepeast väljaimetud riidude kohal plaati edasi. Nüüd siis ei saa vaadata vist üldse enam mitte. Varem olin täheldanud, et kui plaat seisma panna ja võtta näidikupaneelide (CM + LM) joonised ette, ühtki viga ei leia, ja arvanud, et oh kui hea, aga sedasi olid tõepära poole pingutanud ainult stuudiokujundajad. Tegevuse suhtes – peale ennist mainitud riidude – hakkasid tugevaid kahtlusi tekitama John Youngi mälestused, kuidas filmist oli täielikult unustatud kaabel kahe mooduli vahel, mille kaudu laaditi ühe mooduli akusid teise omadest, ja kuidas kui filmi näidati kosmosekeskuses, kus ta tollal ikka veel töötas, olnud vaatajate seas itsitust rohkem kui arvata. Teisalt ega päris leplik olukord ka ei olnud, komandör (kes oli kosmoses neljandat korda) öelnud paar korda päris teravasti, näiteks kui esimest korda kosmoses olnud kaks muud meeskonnaliiget tahtnud Kuu tagant läbilennul pigem Kuud pildistada kui hakata ette valmistama eelolevat kursi korrigeerimist (TEI). Autor ise töötas kirjeldatu ajal juhtimiskeskuses ja mäletab, ka seda, et Apollo 13 teenindusmooduli 2. hapnikupaak mitte ei lõhkenud – nagu väidetavat lugematutes raamatutes, filmides ja ka Wikipedias –, vaid rebenes.