Mulle on vahepeal piss pähe löönud, et tore oleks kirjutada vahelduseks sulepea ja tindiga. (Eelmine kord oli 1998, aga tollane sulepea oli mingi koolilaste oma, jäme, libe ning ebamugav ning laia sulega. Enne seda oli sulepea algkoolis, kui pidi kirjutama tindiga – kui mitte kord umbes 5. klassis, kui keegi õpetaja arvas, et peaksin tindiga kirjutama käekirja parandamiseks – millest mul üksikasjalikud mälestused puuduvad, vahest ainult selle õpetaja jaoks koduseid töid, aga koolis mitte.)
Sedasi uurin internetist sulepeafirmasid ja jõuan peagi ülesleiduseni, et Parker mulle ei meeldi (liiga palju kulda ja karda), Pilot sulepäid ei tee ja asjalikest sobiks Faber-Castell, millel on küll ka 4-kohalise hinnaga kirjutusvahendeid (alates €€€-hinnaskaala keskelt turustatakse neid tootemargi Graf von Faber-Castell all), aga ka €€-skaala alumises otsas on huvitavaid sulepäid ning sulelaiusi on neli. Ka leian, et kui Parkeri sulepeale läheb ainult Parkeri padrun (või pudelitindi jaoks konverter), minevat Faber-Castellile ka palju muid, sh tavaline Pelikan-tüüpi padrun, mistõttu Faber-Castell ise paneb padrunitesse ainult kaht tinti: musta ja sinist.
Vahepeal huviliste ringis tähistatud AS16 lennu ja värskelt loetud AS13 raamatu ajel tellin AS13 ja AS16 fotoplaadid.
Kontserdisaal on tähele pannud, kuidas oleme ostnud ühele tõsisele kontserdile pileti 1. ja teisele 2. ritta, ning on saatnud paksu järgmise aasta mängukava. Töötan selle hoolikalt läbi ja kirjutan märkmikku umbes kakskümmend võib-olla huvitavat kontserti. Aprillis näiteks mängivad neli orkestrit neljal järjestikusel päeval ette kõik üheksa Beethoveni sümfooniat. Saab teada, et kontserdisaali abonement tähendabki, et ostad ja tuled mitu korda, mitte et ostad ja saad tugeva hinnasoodustuse, aga pileti pead ostma iga kord siiski ise.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment