K, 1892. päev: saksa-vene suhtest ilma sõjata ja helesinise toruta

Eile õhtul arvutit sulgedes meenus, et hommikul on saksa keel, ja enne lahkumist kempsus, et mul on kella 12-ks tõlkida lugu, mille olin jätnud hommikuks ja mis tuleb nüüd saada valmis enne saksa keelt, mis algab muidu kellaajal, mil mul on tavaliselt habe alles ajamata. Nii et ärkame pool kuus, lahkun jube vara. Olen jaamas umbes kaks tundi tavalisest varem, ostan aja parajaks tegemiseks uue kuukaardi (veeretades sedasi mööda tervelt neli minutit), aga olen ikka töö bussipeatuses veerand tundi enne uste avamist.

Saksa keel (kuhu jõuan varem kui tavaliselt) on kohutavalt igav. Käsitleme selliseid teemasid:

• majanduskriis
• koolitus töökohas
• mingi kolmas samasugune teema oli veel, aga mälu on selle tarbetuna juba kustutanud — pika mõtlemise peale meenus siiski: Saksamaa tööhõive muutumine

...millest ükski ei huvita mind sedavõrd, et suudaks summutada pealetikkuvaid haigutusi. Kahju, et meil ei ole kodulugemist, võtaksin ettekandmisele mõne toreda lennuki-, raketi-, allveelaeva-, linnuse- või raudrüüraamatu või kas või kõik loetud kolm toredat saksakeelset olmeajaloo raamatut korraga (Alltagsleben im Mittelalter; Mensch und Umwelt im Mittelalter; Sterben und Tod im Mittelalter).

Vaheajal tuleb aga tegelda tööasjadega, nimelt märkida vahetult enne puhkust kõlbmatuks kuulutatud ja tabeliks joondatud tõlkest eriti jubedaid kohti, mida kirjutada kõlbmatuks kuulutamise bullasse. Kirjutan sellise saatesõna, et hoia alt ja bulla lugeja ei arvaks veidraid otsetõlkeid nähes enam, et tegijal juhtub (sadu kordi järjest, hmm...), vaid et tõlkijal oli lihtsalt sügavalt p....i.

Viimase dešifreerimiseks vana vene anekdoot. Kõnnivad kolm p....isti, näevad: tee peal on maas sada rubla. Üks ütleb: „A mne p....i,” ja kõnnib edasi. Teine vaatab ja ütleb (kõheldes): „Mne tože p....i,” ja kõnnib edasi, kuigi vargsi üle õla tagasi piiludes. Aga kolmas kummardab, nopib raha üles ja paneb tasku. Kaks esimest p....isti õiendama, et mis, me pidime ju olema p....istid. Kolmas:  „A mne p....i!!”