Näitame külalistele tihedas peenes vihmasajus kesklinna. Fotokal on küll peal vihmakate, millest vesi läbi ei tule (teisiti kui pikapeale minu igapäevajopest – oleksin pidanud panema kileka), aga olen unustanud lahti fotokoti, kuhu sajab vihm sisse.
Linnusevaremete juures asjatab rohu peal vares, peidab midagi, tõstab peale peene oksarao.
All-linnast üles liftiga, mille eesruumis olevate kempsude uste taga vonkleb pikk saba hiinlasi. Hiinlased täidavad ka lifti (nii et vaatan neist üle nagu mastimänd) ja mul jääb tunne, et giid loendab neid mitu korda (kui sageli korduvad sõnad san ja shi (qi) tähendavad arve 3 ja 7 nagu jaapani keeles – viimati kodulinnast tulles kuulasin läbi une jaapani vestmikku, mida ma aga ärkvel ei mäleta).
Siis läbi kaubandustänava jaama ja sealt kauni maastiku kaudu rongi ning bussiga Veokülla, millest ja mille lossist olen pajatanud palju kordi (26.5.2006; 4.2.2007; 1.7.2007; 23.8.2008; 21.6.2010). Nagu ülestähendused näitavad, käisin lossis viimati 2008, st juba ligi 4 a tagasi; vahepeal on valmis saanud mõningaid restaureerimistöid, nagu uhiuus kemps eeslinnuses maa all, kaheksanurkne valdustorn ühel maketil ja rõdutaoline plats välisvärava kohal.
Tänane peamine avastus on, et lossi küljes lehviv Austria lipp ei olegi Austria lipp, vaid hoopis lossist pärit dünastia lipp. Inimkonna tarkuse varasalv Wikipedia teatab, et linnuse vapp pärineb hoopis flaami linna Leuveni vapist, kuid Austria lipp näib olevat üpris sealset kohalikku päritolu.
Seejärel sööma. E on küll kahelnud, kas peale prantslaste lõunakellaaega 12–14 midagi süüa saabki, aga mina kinnitan muudkui, et Veokülas söövad peamiselt sakslased ja eelmised korrad oleme saanud süüa ka 14 ja 18 vahel.
Jõuame kukepiltidega restorani kell 14.03. Kelner ei katkesta telefonikõne ega midagi, vehib ainult tõrjuvalt käega. Kui kõne lõpetab, ütleb, et neil on mingi asi terminé. Taolise suhtumise peale võiks arvata, et kohal on Terminaator, kohe saab ta köögiga valmis ja käes on ka kelneri tunnike.
Järgmine söömakoht on kahtlaselt tühi ja ka sealt ajab ettekandja meid välja, et mis te siia tulete.
Kolmas on eemalt vaadates kahtlaselt vaikne, neljandast läheme mööda (seal on ainult pannkoogid). Viiendas on suitsuhais, mida paneme väga imeks, sest umbes viimase Euroopa riigina on praegu suitsetamine söögikohtades keelatud ka siinmaal (mu arust vahest seepärast, et äkki on ametis uus tervishoiuminister – rahvasuu räägib, et vana tahtnud ise baaris suitsetada).
Kuues on hotellirestoran partide ja luikedega jõe ääres, kus õnneks on inimesi juba ees, eine suhteliselt algusjärgus. Pisut labaselt joviaalne ja paljukeelne itaalia kelner kinnitab, et nemad töötavad kogu aeg. Ja töötavadki.
Minu eine koosneb määratust lihalõigete liuast, kuhu jaksan (muu seltskonna toel) sisse süüa kaks lagedat sihti. Kelner etendab labase etenduse, näidates, mida selle peale teeks tema itaalia ema. Aga no, õnneks ei ole me itaallased.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment