Leian deduktiivse meetodi abil siinmail ainsa poe, kus müüakse Saksa veine. Need on küll riiulinurgas ja kohati üsna eksklusiivsed, aga nende hankimiseks ei ole vaja sõita rongiga.
Samuti kinnitan, et täna enamikus kuulatud ooper „Die Walküre” on puhas juhus. Mul on muidu lustikummutis paar muud ooperit, aga „Lembitut” olen viimasel ajal kuulanud juba nii sageli, et hakkab jääma pähe, ja siis on „Võluflöödi” mitte eriti hea ettekanne (palju kehvem kui DVD peal Covent Gardeni oma, mille nimiosas on pardimütsiga Simon Keenlyside) ja „Don Giovanni” katkendeid ja mingi ooperikooride kogumik ja tervikoopereist veel „Parsifal” ning „Rheingold”. Ning mis on sõrmuste tsüklis järgmine pärast viimast? – Muidugi „Die Walküre”. Lihtne!
Õhtul vastu külalistele. Rong hilineb, sajab vihma, kokkulepitud ukse ees puudub katus ja ukse kohal on kesklinna Aadu sillale nime andnud valitseja kivipea, peas moekas tuvitõrje-okassoeng.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment