T-s on mõtlemisvõimetute inimete kokkutulek; paha aimamata kõnnime otse epitsentrisse. Naerukrampide ja keretäie vältimiseks tuleb teha suur haak ja mitte üritada läbi tungida Tähe tänavast, kuhu ulatub mausoleumisaba, kuigi erinevalt kunagisest Punase platsi sabast on see vähemalt kaheksa inimest lai. Ühel tänavanurgal seisab taoline musta rüütatud ja turbaniga habemik, kes filmides esimese kahe sekundi jooksul sikutab pintvaati ja õhib ümber ihu teibitud „vorstid”; E väidab küll, et tal olevat kaelas suur rist, aga jään kindlaks, et see on mulla ja parem hoiame eemale.
Mõistlikud inimesed hoiavad kokkutulekuaegsest T-st üldse eemale: kaubamajades valitseb selline tühjus, et müüjad jooksevad mitmekesi väheseid kliente ümmardama ja tassivad nende ostud ise kassasse ning kassatädid hüüavad „Auf Wiedersehen!” pärast suisa kooris. T. tuntud söögikohad (nagu Nõela tänava kartulirestoran) on puupüsti täis, tundmatumad (nagu meie viimase aja lemmikkoht, Kella kõrts) õnneks mitte. Tänavusuvisest õudusest oli hoiatanud sügisel saksa keele õpetaja, et kardetakse kohale saabuvat u 2 mln inimest, kelle tõttu ei saa kohalikud mitu kuud normaalselt toidupoes käia, aga olin arvanud, et eks see suvel ole; no näed nüüd, hoopis juba kevadel, nagu inimestel midagi targemat teha ei oleks. Kahe nädala pärast on see hullus läbi ja pärast taastumist hakkab elu T-s jälle naasma normaalsetele radadele.
Kella kõrtsis tuleb muu muusika seas Genesise 1991. aasta iidlugu Jesus He Knows Me, mille video kohta ütles omal ajal MTV, et Phil Collins peaks saama selles etendatu eest Oscari. Nähtavasti ei tea laulu pilkavat sisu ja sõnumit ka kõrtsmik. Hihii.
Eile õhtul, kui uksest välja murdsin, väänasin enda võtit (ja sinna tekkis uus pragu), mispeale lasen Mister Minitis teha igaks juhuks varuvõtme. Mister Minit loeb küll moraali, et mul juba on Mr Miniti võti, peaks ikka tegema originaalist – see lukk on aastakümneid vana, kes teab, kus originaal on. Lasen teha varuks ka majavõtme, mille kohta pannakse kirja nimi ja dokumendi number. Seda, et dokument on Eesti ID-kaart, ei panda.
Saan läbi Stephen Fry mälestused ja otsustan võtta järgmiseks bussilugemisraamatuks vabamõtleja Richard Dawkinsi raamatu The God Delusion. Olemas ka eesti keeles, aga professionaalsest kretinismist eelistan originaali.
Fry mälestustes (aastani 1987) on palju meeleolukaid kilde; raamatu lõpus pälvivad tähelepanu eriti kaks. 1980. aastate alguses või keskel remontisid Fry ja Hugh Laurie Londoni maja (täpsustagem, et nad ei elanud koos, vaid Laurie elas seal koos naisega ja Fry elas tollal üldse tsölibaadis; maja hangiti mitme peale seepärast, et ükshaaval neil nii palju raha pold) kolm ehitusmeest, kellest üks oli kunstkrohvija, aga teised kaks tegid ka kõikvõimalikke muid ehitustöid. Peale hea ehitustöö viskasid need ka (professionaalsete meelelahutajate meelest) väga kvaliteetset nalja. Ühe nimi oli Paul ja teise nimi Charlie. Paul Whitehouse ja Charlie Higson. Vat ei teagi, kas nende ülekandumine ehitusest meelelahutusse oli just Fry ja Laurie maja remontimise tulemus (kuigi Wikipedia Paul Whitehouse’i leht nii väidab), aga mõelgem koleda võimaluse peale, et nad oleksidki jäänud üksnes lõbusateks ehitusmeesteks ja The Fast Show jäänuks olemata.
Teine mainimisväärt lugu on Fry kokkuvõte Rowan Atkinsoni pulmas peetud kõnest: et jumal vaatas taevast Inglismaa peale, et kellele anda selline tohutu koomikuanne, ja nägi, et kuskil tegutseb üks tagasihoidlik elektriinsener... (Raamatust saab teada, et Fry õppis Cambridge’is inglise keelt ja kirjandust ning Laurie antropoloogiat ja arheoloogiat. Fry käis kolme aasta jooksul kolmes loengus ja kõik esseed kirjutas detaile varieerides sama malli järgi (et Shakespeare’i tragöödiad on tegelikult komöödiad ja vastupidi). Laurie käinud ühes loengus, milles räägitud bantu onnidest. Fry nimetab ülikoolis toimuvat hariduseks (education), eristades seda tavalisest õppimisest (learning).)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment