Saksa keeles on täna mu ettekanne. Eile sain PowerPointi valmis, printisin värvilisena välja 12 eksemplaris (sest oli teada, et klassis projektorit ei ole) ja täna eksprompt esitan. Ühtlasi näen ka, et PP speller töötab sootuks teistmoodi kui Wordi speller, sest koledad grammatikavead on slaididel spellerist hoolimata.
Täpselt 15 minutit räägin ja pärast on suu väsinud.
Kodus oli teha kaubamärkide mõistatamise ülesanne, kus sain rekordi, 10st 6 (üks oli küll vales kohas, aga muidu õige). Saksa kütusefirma Aral kohta on öeldud, et selle nimi koosneb kahe vesinikurühma nimetuse esitähtedest. Keegi muidugi ei tea, millest. Sloveen pakub itsitades, et vahest mõni keemiline element. Mina naeran ka, sest ega hõbe ja alumiinium kuidagi bensiini kokku ei anna. Arutatakse, mis võiks olla „vesinikurühm”. Õpetaja maalib tahvlile H2O ja seletab, et H on vesinik ja O hapnik. Keegi tarkpea seletab, et vees on 2 vesinikku ja vesinikurühmas on rohkem, näiteks 4. (Neid molekule, kus ühe süsiniku küljes on 4 vesinikku ja muid aatomeid ei ole, peaks olema ainult üks, nagu on selge orgaanilise keemia algmetest, mida õpitakse juba koolis ja mida võiks ka mäletada veel tööinimesepõlves.) Üritan vahele teatada, et „ar” peaks viitama aromaatsetele ja „al” alifaatsetele või alküülühenditele, aga keegi ei kuula. Vahepeal klõbistab õpetaja arvuti juures ja siis kuulutab: hõbe ja alumiinium! ning möönab, et ka tema ei tea, kuidas saab nendest kokku bensiini. Kordan aromaatsete ja alifaatsete-alküülühendite juttu, aga mõistan, et ei jaksaks seletada, kuidas on needki seotud bensiiniga. Jätan parem ütlemata, mis tähtsast asutusest praegu enamik kursuslasi on.
Kümnest teen vehkat ja jõuan kolmveerand üheteistkümneks loodusmuuseumi taha konverentsikeskusse (sama koht, kus kunagi käisin kinofestivalil animafilme vaatamas ja kus II korruse meeste kempsus on kloostrist jäänud vitraažid, aga teises majatiivas).
Tunnelis on jälle hiinlased.
Lõunalt naastes mõtlen, kas minna 2½ km bussiga + 1,1 km jala või kohe sama 1,1 km jala, ilma bussita. No tulemus on, et selle 1,1 km läbimiseks on vaja läbi jalutada – kõiki võimalikke otseteid ja -treppe pidi – 2,7 km ning aega kulub veerand tunni asemel ligi pool. Nii et nüüd on kohaliku geograafia eripära – lühim tee kahe punkti vahel ei ole sirgjoon – peedistanud korralikult ka mind.
Õhtul lähen konverentsilt lähima bussipeatuse poole üle viadukti ja täheldan, et selle teises ääres kõnnib hiinlaste jalgsiekskursioon: umbes pooled kuni 2/3 tumedates riietes ja mustade vihmavarjudega, aga ülejäänud värvilistega nii, et iga värvust on kuni kahel inimesel. Hämmastav koordineerimine, kas pole. Samuti kõnnivad nad tihedas troppis (viimased küll mitte tagurpidi) ja suuna on võtnud sellele jaamahotellile, mille ümbruses kõnnib selliseid troppe sageli. Teisalt mis muu maa rahvas ikka teeb Euroopa ühe riigi pealinnaga tutvumiseks mitmetunnise jalgsirännaku kui hiinlased?
25.4.12
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment