Täna saab 30 a Tšernobõli katastroofist. Õhtul käime teatris, mis on ka täitsa selle vääriline.
Lavastaja on teatri asutaja ja direktor, näitlejail ei ole olnud pääsu. Teater on Theater an der Ruhr; Ruhr on jõgi ja ühtlasi tähendab düsenteeriat.
Lugu ei lähe 40 min käima, üritan laskuda poolune taolisse seisundisse, aga vaatan kella ikka iga 2 või 3 minuti tagant. Vahetevahel näitlejad röögivad, etendavad hulle või riistvõimlevad lavakujundusega, mis kuidagi ei süvenda muljet, nagu oleks tükk hea. Kõiki laval olevaid esemeid kasutatakse (toole, küünlaid, lombis vedelevaid vanu kingi ja vettinud raamatuid), mis oli kunagi vist mingi modernne teatripõhimõte, aga see oli kõik väga-väga ammu. Psühhiaatritel ja muudel arstidel oleks kindlasti professionaalselt huvitav jälgida, kas etendatud haigused on tõepärased.
Alles ükspäe oli uudis, kuidas uuriti päris ja võltsi naeru ning leiti, et vanusele ja kultuurile vaatamata saadakse alati aru, kui naer on võlts. Võiks ju arvata, et seda vahet teavad ka elukutselised näitlejad, aga nähtavasti ei tea. Köhimine tuleb välja usutavamalt.
Laval on umbes 60 m² vett, näitlejad vahepeal loiklevad lombis ja mul on ka kahtlus, et nad kannavad kostüümi all sukeldumisülikonna pükse.
Ega vesi laval ole iseenesest halb – see oli kooliajal Draamateatri „Kullervos” (mis oli kohutavalt igav, Kullervot näitles noor Martin Veinmann, poolt lava ei näinud, sest istusime II rõdul külje peal ning edasi tulid ainult prožektorid). Samuti oli barokkooperis „Orfeus” ja hiljuti inglise teatris sadas laval isegi vihma.
Üks tegelasist on ühekorraga „Õnne 13” Ahven ja lugematud Timo Kahilaise kehastatud tegelaskujud sarjast „Kummeli” (sh ajukääbikud), hullusestseenis ka inspektor Dreyfus. Teine laval kauem jõlkuv tegelane on Pokuvana. Ta aeleb pikalt lombis ning ühes eriti jõledas kohas, kus mõtlen lausa, et kas peaks tõusma jalamaid püsti ja lahkuma või hüüdma buu-buu või kannatama lõpuni, lendavad selle 4D-teatri veepritsmed ka saali. Meieni pritsimine ei ulatu. Üldiselt üritan hoida pilku otse enda ees.
Teater ütles, et tükk kestab 1 h 40 min, kava, et u 2 h, tegelikult kestab 1 h 50 min. Lõppu on pandud üks täitsa kobe koht, ilmselt plaksutatakse selle peale, näitlejad tulevad kummardama lavale liiga mitu korda, oskaks saksa keelt paremini, ütleks, et enam ei ole vaja tulla ja võtke vesi ka kaasa.
Esimene pool tundi on publikum vait nagu sukk. Siis ütleb keegi tegelasist „Arsch!” ja keegi publikust itsitab. Tund pärast algust hakkavad inimesed nihelema ja otsima paremat isteasendit. Mõlemas mu nähtavas reas on üle poolte neid, kes istuvad umbes samas asendis kui mina, vajununa nii sügavale tooli kui saab (ega teatritool ole nagu kinos, et lase silm rahus looja ja valmis).
Muusikakujundus on nii vanadelt bändidelt, et mina neid ei tunne. Ainus, mis veidi elavdab, on The Doorsi This is the End, millega teatavasti algab film Apocalypse Now. Meenub, kuidas nägin seda esimest korda, kinos, mingi festivali ajal, ja mälestusväärt on, et see oli esimene film, mida vaadates ei vaadanud ma kordagi kella, et kui palju veel. (Meenutagem, et Talinas Sõpruse kinos oli valgustatud kell kohe ekraani kõrval.) Laul on lühike variant, filmis on pikem (tean hästi, mul oli ka selle filmi muusika plaat).
Aimdub, et tekst ise on maailmaklassika ja näitlejad vahest ka üsna head, aga lavastus nullib selle kõik.
Lavastus on vaheajata, täitsa loogiline, muidu jookseks publik vaheajal minema. Algselt oli tükil neli vaatust ja naistegelasi kaks, mitte üks nagu siin lavastuses. Kostüümidel on kunstipäraseid, aga täiesti ebausutavaid pealevärvitud plekke. Ahven / Tero Nuppi / Chief Inspector Dreyfus on kiilas, suu värvitud mustaks; Pokuvana suu ümbrus on värvitud valgeks nagu šimpansil. Samal lavastajal oli kunagi kõrgesti pärjatud tükk äraaetud klounidest; ega’s edu tule kindlamini kui äraproovitud radu pidi.
Mõtteline võrdlus teiste tükkidega: eelmised kaks samas teatris nähtud tükki, nädal ja kaks tagasi, olid väga kompud. Pakun, et vat ooperiga on kindel, muusika on ette teada ja kindel, kui laval on igav, kuula. Mispeale E meenutab vaadatamatut Prantsusmaa külateatri „Trubaduuri”.
Mis ka ei tähenda, et rahvateater oleks iseenesest halb. Meenutame, kuidas külateatri „Rätsep Õhus” oli entusiasm selline, et näitlejal tulid kunsthambad suust. Ja kuidas hiljemalt aastal 1981 nähtud pensionäride klubi laulumäng „Ühes külas, ühes talus elas seitse vanatüdrukut” oli etendatud hoolika kostümeerimisega ja kohas „ukselink tegi lika-lõka, sisse astusid sõdurid” astusid sisse seitse vanameest, kunsthammasteta, kunstipäraste sinikatega ja kuulsusrikka Nõukogude armee mundris.
Ja siis kuidas ühes Draamateatri tükis, kus ühte õhtusse oli püütud panna neli köidet Skandinaavia kirjandusklassikat, häbenes laval halba lavastust Tiit Sukk, kes mingi segase lavastuselemendina koos mõne teise näitlejaga pidevalt kiikus, korrutades mantrat, kuidas me oleme .... [mingi kohanimi] poisid ja nüüd tuleme ... [mingi teine kohanimi] rauaga, ning kaks kohta meist edasi istus alles oma loometee hakul olev Kaia Kanepi. Kiik rippus Draamateatri lavataevas uute pöördvarraste küljes, mille küljes kiikusid ka Kunksmoor ja kapten Trumm ning mille kasutusjuhendis oli juhtunud see häda, et kuigi lavatehnika kasutusjuhend tõlgiti Eestis, olid liidese enda teated tõlgitud Saksamaal, vist mingi algelise masintõlkega ja olid stiilis „doppelt klikk kangil: kustuta grupi”.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment