L, 3224. päev: ohoh

Saan tagasisidena ruudus teada, et tudengeile olla õpetanud keegi kuskil kursusel, et eesti lause ei tohi olla nagu inglise keeles, saades sedasi saksa lause, mille ma olin pannud grammatikaveaks (tegusõna asukoht kõrvallauses). This new learning amazes me, ütles selle kohta kuningas Arthur, ja Das ist für mich neu, ütles selle kohta suur Loriot – mind õpetanud õp Nm ja Pk sellest vaikisid; Pk ütles koguni, et V2-reegel kehtib ka kõrvallauses – see oli suunatud küll rohkem saksa filoloogidele, kellel olnud sellega raskusi, aga see oli kolmteist aastat tagasi, siis ei olnud ajalehekeel veel läinud selliseks lapsikuks pseudorahvalikuks nagu praegu.

Küsin tehtud entusiasmiga, mis uuringutele need eesti lauseehituse uued avastused tuginevad (mu arust on taoline jutt lihtsalt kellegi suva, ja et isiklikku suva propageerivaid kõnekaid keeletoimetajaid on üles lugeda ühe käe näppudel, kahtlustan ka, et tean, kes see on, eriti kui teksti selguse ja täpsuse asemel kummardatakse mingit abstraktset „ilusat keelt”), mis korpust kasutati (sest selline järeldus eeldab tõlkekeele märgendatud korpust) ning kas korpuse algupäraste eesti tekstide hulgas oli ka kirjalikke oskustekste. Ja edasi soovitan mõelda, mida mõtleb lugeja, kes ei tea, et loetav tekst on tõlge, et lause on saksapärane seepärast, et see ei oleks inglispärane, ja et lause infostruktuur rõhutab miskipärast midagi, mis ei ole lause sisu järgi kõige tähtsam – siinkohal saan viidata eesti keele käsiraamatust suurematele autoriteetidele, veebis on üleval Mati Erelti „Eesti lauseehituse” öeldise osa (pdf), selle § 19 „Lause infostruktuur” (lk 37–38) arutleb, kuidas erinevad laused „Peeter loeb raamatut” ja „raamatut loeb Peeter”. Aga selline valjuhäälne juhmus on just asi, mispärast kasvab mus tunne, et ma seda kursust pidada enam ei taha – helgeid päid jääb üha vähemaks, lollust tekib üha juurde, ülikoolihoone (kuhu satun aastas korra) närtsib üha enam.

See-eest sebin hoopis sõnastikuga ja trein kiiresti (ainult ühe päevaga) valmis uue PDF-versiooni telefonidesse. Seekord on maht ja tekst suurem, aga pikkust 50 lk vähem. Uus sõnastik on 24. märtsi seisuga (eelmine telefoniversioon oli septembri 2015 seisuga, sealt puudus kogu eelmine kursus ja praeguse kursuse algus; prinditud ja köidetud sõnaraamat on jaanuari 2016 seisuga, kus eelmine kursus on, aga miskipärast ei ole ma selle PDF-i pannud telefonidesse). Uus PDF on rahulikuma värvikavaga – vana nägi ekraanil välja suht OK, aga prindituna väga kirju.

Plaadilt ooper The Pirates of Penzance (mida esitatakse küll rohkem muusikalina ning pooltel osalistel hääl ei anna, kurk ei kanna). Salvestatud 1980 New Yorgis vabaõhulaval – see on Amazonis kõige uuem üldse ainus selle ooperi pildisalvestis; õnneks on pilt veidi parem kui kolm ekraanihõivet karbil.

Seal hüppab mereröövlite pealikuna ringi Kevin Kline – kes sai osatäitmise eest muide Tony ja kes filmi sattus alles pisut hiljem – ning mereröövlite teenijana tantsib ja laulab tollane muusikateatritäht Patricia Routledge, kes kümmekond aastat hiljem süüvis televaatajate mällu kui Hyacinth Bucket (loe: bukee), mitte eriti teistmoodi.