E, 3212. päev: poolik kontsert

Kõigepealt vaadake seda lugu, kuni kohani „natuke nutan, nuuuuu”:


Õhtul olen keeletunni asemel kontserdil, kus ometi ükskord laulab laulja, kes pidi muidu laulma oktoobris, aga kas ise või klaverisaatja haigestus. Nüüd toimub siis kontsert uuesti, teise saatjaga. Sügisel oli üks teine kontsert, kus käisin üksi ja kuulsin laulja juba ära; nüüd siis saab kuulata uuesti.

Üldiselt süveneb arvamus, et asjaomane laulja on saavutanud kuulsuse tänu mitte niivõrd kantileenile ega kostüümidele, vaid kuulsale abikaasale. Klaverimängija on seekord huvitatam.

„Natuke nutan, nuuuu” juhtub millalgi esimese poole keskel, kui kõdi hakkab tegema kevadallergia (mis tänapäeval on palju-palju leebem kui paarkümmend aastat tagasi, mil mu köhimise peale tühjenes pool trammivagunit ja ma ei saanud nädal aega toast välja). Ühesõnaga, nina poole hakkab ronima aevastus, üritan mitte teha nägusid (mis esimese rea nurgas on raske) ja siis see tuleb. Viimane hetk saaks nagu kinni, aga kokku kõlab see üle kogu kammersaali (arvan; võib-olla liialdan, aga nii see tundub), nagu ma nuuksataks. Järgmine silmapilk mõistan ka ise, et see kõlas nagu vali nuuksatus ja seda pidi kuulma ka esineja, kes nüüd arvab, et ta nii hästi laulab, et näe üks nuuksub, mispeale hakkab mul kohe kole lõbus ja tagasi tuleb hoida hoopis naeru.

Aga teise poolde me ei jää, vaid teeme vaheaja lõpupoole vehkat, nii et esineja võibki mõelda, et näe, nii hästi laulis, et üks hakkas nuuksuma ja läks koju nutma. (Seda olen näinud, kuidas esinejale tuli peale selline meeleliigutus, et ta puhkes pisaratesse ja jooksis lavalt ära, nii et kuulajad pidid tormama talle peldikusse järele ja teda seal lohutama. Ta oli küll üsna purjus ja juhtus see isekeskis koorilaagris, mitte kontserdil.)

Enne algust oli saalis ekskursioon, kes meist möödus just giidi sõnade „saalis on aeg-ajalt veider hais” saatel. Vaheaja alguses saalist lahkudes kohtame töökaaslast S-i, kes õppis aastakese Soomes ja omandas täitsa arusaadava soome keele.