Kuivõrd eilne juhmusavaldus peletas mind tudengitöödest eemale, ehitan täna kolmandat siga. Samade jooniste järgi kui kaht esimest. O-Waguneru kandesõrestik on kokku polditud nurkalumiiniumist, selle külge on polditud, liimitud või polditud+liimitud papist sisetoes.
Õhtune ülesleidus on teha O-Waguneru keha alumise poolkera sisetoes tugevast paksust papist – sest see on koht, kus valmis kuju kõige tõenäolisemalt tõstetakse ja keegi ei taha, et kere läheks raskuse all mõlki, ega. Inimkonna geniaalne leiutis kontaktliim võimaldab liimida pappi üsna kiiresti serviti, halleluuja. Tugevdusribidel on olenevalt asendist erinevad kõverusraadiused – kui ribi tasand läbib kera keskpunkti, siis kera raadius; kui mitte, siis väiksem. Küll on tore, et kera kõik lõiked on ringid. Ribid tulevad nii 3 cm vahedega.
Kere ja pea raadius on 9,5 cm, veerand- ja poolkettad, 5 cm keskpinnast vaheveerandid, sellest väljaspool püstribid, seespool radiaalsed.
Nurkalumiiniumi tuleb osta juurde, säärte ja jalalabade jaoks praegusest ei jätku (ostsin 2 × 80 cm, alles on nii 30 cm, kumbagi jalalabasse läheb 20 cm, sääred peale selle). Jalgade, õigemini põlvede nurgaga on see häda, et see tuleb asendisse, kus O-Waguneru raskuskese on jalalabade kohal, aga raskuskeskme asend selgub alles siis, kui kogu sisetoes, kärss ja kõrvad on valmis, võib-olla ka juba värvitud. Üks võimalus stabiilsust suurendada on teha jalad hästi rasked, näiteks kipsist; teine võimalus on siduda selja sisse pundar naelu.
M3-poldid on ka otsas; pea ülemine ja alumine poolkera tuleb ilmselt kokku poltida. Nali on muidugi selles, et alumiiniumprofiili augud on M3 poldi jaoks liiga väikesed, ned tuleb puurida üle, samuti tuleb augud ette puurida pappi. Kas te olete kunagi puurinud kartongi?
24.4.16
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment