K, 3221. päev: o tempora, o mores

Õhtul kirjanduse tund. Ajal, mil peab hakkama minema bussipeatuse poole, helistab toanaabrile vahetu ülemus ja ma kirjutan meili. Läheb väga kiireks: maad on 600 meetrit, aega 6 minutit. Välisukseni läheb 2 minutit, sealt edasi on 500 m ja 4 minutit. Võtan väga pikad sammud ja viimasel tänavanurgal enne 300-meetrist pikka sirget panen seljakoti teise rihma ka õlale, igaks juhuks, et kui peaks minema kiireks jooksmiseks. Buss keerabki, aga sedastame selle mingiks muuks bussiks kui linnaliini omaks, sellele niikuinii ei jõuaks. Kui maad on veel 150 m, keerab välja kahtlaselt triibuline buss, hakkan jooksma, üle tühja tänava (et juht näeks). Toanaaber püsib kannul, buss sõidab peatuse poole teosammul, ootab. Tänan juhti ülevoolavalt.

Tunnis XIX/XX sajandi vahetuse kirjanduseni ei jõutagi, räägitakse hoopis Saksamaad praegu kõigutavast satiiriluuletuse skandaalist ja „šahhiparagrahvist” StGB § 103 ning kuidas ajakiri Titanic (kes mõni aasta tagasi saavutas paavsti isikliku pahameele kaanepildi Die undichte Stelle ist gefunden! eest ja pidi kaanepildi vahetama, kuid pani vana plakatile ja postkaardile) kavatseb solvata kõiki maailma riigipäid korraga. Vahepeal triivib jutt ka nilbete 1960. aastate filmideni, mida vanasti näidati ainult jaamakvartali kinodes, kust õpetaja vanaema teda kiiresti mööda kiskus, kuigi piltidele olnud strateegilistesse kohtadesse niikuinii kleebitud suured mustad lapid peale. Neid näidanud siis 1980. aastatel esimene saksakeelne erakanal esimesena telekas, uusaastaööl, inimesed kirjutanud ajalehe pahaseid lugejakirju täis. Lubame näidata õpetajale videot, kuidas saates „Kitsas king” on Peeter Oja Thomas „mina olen Mati Modern” Anders ja Andrus Vaarik on Dieter „ja mina olen Toivo Talking” Bohlen. Saade on kogu pikkuses olemas ETV veebiarhiivis, aga Modern Talkingu koht on õnneks olemas ka YouTube’is.

Mul on kaasas binokkel ja nahkhiireandur, aga täna tuuletallajaid ei ole ja ma ei arvestanud, et tund lõpeb mitu tundi enne loojangut.

Jaamast leib ja aprilli Titanic – jaamaputka on ümber korraldatud, keskendub nüüd olulisele: seal, kus vanasti olid kohaliku keele õpikud, on nüüd viinad, ja seal, kus vanasti olid äriajakirjad, on nüüd üldse mingi külmutuskapp. Titanic on seal, kus vanasti olid arvutiajakirjad. Maailma kõigi riigipeade solvangut veel ei ole, seekordne kaanelugu on „Kas mu laps on põgenik?” ja sees on lahedaim lugu, mida teha, kui teil on kodus mitte hiired ega prussakad, vaid toonekured.