Arutelu, kas kas minna linna usupüha laadale kala sööma, aga lähme hoopis bussiga alla jõe äärde. E teab hiina restorani Kalur, aga me ei saa sinna sisse (neil sai kinni panna ainult telefoni teel). Tagasi linna poole on veinikoht, aga see on puupüsti rahvast täis; teise veinikohta ei jaksa enam tagasi minna, see on Kalurist kaks maja edasi.
Siis on tee ääres restoran Esplanaad, seal on seest täis, aga neil on varjuline terrass, kuhu meid suunatakse ja kuhu istume tuulepealsesse külge.
Aga seda lõbu ei ole kauaks, sest vähemalt kümneks minutiks tuleb inimeste rahu rikkuma klarnetiga kerjus, keda ennist nägime väljumas restoranist Kalur. Siinkandis on see Hausieren und Betteln verboten, eks ju. Hausieren on kerjamine majast majasse tühja-tähja träna müümise sildi all, Betteln on kerjamine kohapeal istudes. Seda „pillimängu” on valus kuulata; hea meelega viskaks saiaga või läheks torkaks kahvliga; E arvab, et annaks raha, äkki läheb minema, aga vastan, et seda ta ju ootabki ning sisuliselt on tegu terrorismiga. Palju ei puudu, et helistaks politseisse, mängult või päriselt. Pärast käib, müts peos, laudade vahel, ning on ebarahul, et ma ei taha talle maksta. Rassistiks ta mind siiski ei sõima, nagu kerjuseil kombeks, sest ennist nimetasin teda terroristiks (mida ta ju oli); ah, selline asjade käik on ainus tore asi, mida enda külge seotud suitsuvorstidega habemikud on maailmale andnud. Hiljem näeme kogu seda gängi täika nurgas; kaks nende ristiisa ootavad linna poole minevat bussi; üks neist, väga paks, istub bussi ette, teine taha, nii et peab olema ettevaatlik, et väga kummagi lähedale ei satu. Küllap lähevad linna töötajatelt päevasaaki sisse nõudma. Selline väljapressimine on tavaline nt Pariisi metroos, siinkandis seda varem olnud ei ole. Jões on vesi kõrgevõitu (silla all on väike paikne betoonist paadisild veepinnaga ühetasa) ja pakun, et pärast leht kirjutab, et üleujutus läks muidu ohvriteta, kuid mõni päev hiljem leiti allavoolu küla rannast tänavamuusik, klarnetiga läbi torgatud. Või midagi taolist.
Jões ujuvad „krokodillid” ehk suured puuoksad.
Bussijaamas on jõe ääres silt üleujutustest, fotodel selline kõrgvesi, et bussijaamast paistab ainult katus. Kui õigesti mäletan, on saksa tekstis sõna spülen, uhtma, mis ühtlasi tähendab ka WC-s vee tõmbamist, nii et märgin, et bussijaama meeste kempsust on igatahes näha, et jõgi ei ole üle ujutanud enam ammu.
Tagasisõidul leiame, et kui keegi arst külla tuleb, peab kindlasti minema teise hiina restorani Haige Juures.
Algab kolmanda sea ehitus, seekord on skelett papist, pind paberist ja pajeemašeest. Kontaktliimi tuub on täitsa otsas ja kuivanud – see on ka kümme aastat vana, sellega on kleebitud paika kamakas betooni ning ehitatud võlvide makett ja sekstant –, uus universaalliim on selline, et kuivab mitu tundi, aga kui kõvasti kokku suruda, jääb kohale (ilmselt hakkab surve all liim polümeeruma või mis iganes), mida pisut raskendab, et pitskruvi üks pakk kinnisurumisel pöörleb ja pitskruvi ise on raske. Aga selkega ei saa liimida pappi serviti. Kasutan kunagisi seajooniseid kolmandat korda, mõõtkava on 2:1 (esimene oli 1:1, teine 1:3). Valmib pea ülemise poolkera toes ning osa pea alumise poolkera toesest koos kärsa keskosa põhjaga. Kärsa pinna põhi koosneb kassakviitungitest, hea kleepuv paber, imbub liimiga hästi läbi. Jalad tulevad jälle 2 mm messingtraadist (pean ostma juurde) + papjeemašeest või kipssidemest jämendus, sõrad epokitist, käed ja kõrvad samuti messingtraadist, kõrvad vbl papist põhjaga, käed papjeemašeest jämendusega. Sisse peab tegema kandeskeleti, mille küljes on kõik ülejäänud osad (eelmised kaks siga olid seest täis ja n-ö kandekerega, uus ei ole). Universaalliim kleebib peale papi (vanad kohvi- ja tolmukotikarbid) ja paberi ka sõrmi ja käsivarsi, küll mitte kinni, aga kleepuvaks, igasugu sodi hakkab külge ja pean käima aeg-ajalt käsi pesemas.
No comments:
Post a Comment