Vihm, kohe hommikul juuksur. Sedapuhku ei olegi näidatav film enam Prantsuse tummfilmitähest.
Saan läbi Wladimir Kamineri raamatu „Das Leben ist (k)eine Kunst” – kui ta kirjutaks vene keeles, oleks ta nimi eesti transkriptsioonis ilmselt Kaminjor. Lõbusaid juhtumisi kunstiinimestega, näiteks Vene talendita kirjaniku ja tillipiltniku raskest läbimurdmisest suurde kunsti või kuidas Saksa teater kutsuti külla Siberi teatrifestivalile ja õppis pähe teksti vene keeles, paraku koos tõlgi hääldusveaga, muutes väga tõsise teatritüki pööraseks komöödiaks või kuidas pärast raudse eesriide langemist hakkasid Venemaal gastrollimas käima mitte nüüdisaegsed muusikud, vaid need, keda tollal ei lastud ja keda nüüd mujal enam ei teata, ning ajal, mil Venemaa president oli Medvedev, esines Kremli kongresside palees Mireille Mathieu, kelle kontserdile ja lava taha sattus peaministri Putini mahitusel parasjagu Venemaad külastanud Gadaffi, kes – teadmata, kes on Mathieu – vandus igavest fännitruudust hoopis Mathieu tõlgile, aga õnneks ei tundnud ka Mathieu kõiki maailma diktaatoreid nägupidi.
(Wikipedia andmeil käis Gadaffi Venemaal 2008 ja kohtumine toimus mitte kongresside palee lava taga, vaid Gadaffi soomustelgis – fotol on näha nii Mireille Mathieu kui ka tema noor tõlk kui ka hulk turvamehi ja Gadaffi tõlk, keskel lösutab tugitoolis Gadaffi, temast edasi sügab nina Putini tõlk ja vasakul servas istub tooli esiserval Putin ise, suu kõrvuni. Pange hästi tähele ka telgi kütte-, elektri- ja valgustussüsteemi.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment