Hommikul jaamast rongipiletid; õhtul tuleb uudis, et rongisõit jääb ära.
Õhtul helistab ka kindlustaja ja käsib kiiresti (ilmselt enne tema tööpäeva lõppu) öelda, kas olen pakkumisega nõus; ma tema tutvustust ei kuule ja seega ei tea, kas ta on minu vana kindlustaja (kellega kliendisuhe on väga pikk) või pank, kes iga aasta üritab pakkuda kindlustust ka enda poolt. Ütlen jah ja lubab saata arved meili peale. Seega terve õhtu on olukord nagu „Viimses reliikvias” – „ei tea, kumb?” –, kuni alles õhtul hilja pääsen meili juurde ja näen, et õnneks on olnud siiski kindlustaja.
Kontsert, meil kohad 1. reas (eks me sinna võtsime, kus veel oli). Täpselt otse minu ees on viiuldaja, keda muiste nägi sageli hommikul bussis (viiuliga) ja üks kord naaberlinna rongis (viiulita). Möödunud on palju aastaid. Teises pooles kuuleme, kuidas dirigent löristab nina muusika taktis; katsu sa dirigendina nina nuusata!
Solist on väga kunstiline, vahepeal ei jõua orkester järele; pikkust on tal sama palju kui dirigendil koos poodiumiga. Pärast lõppu näitab dirigent talle noodist viimase rea algusest midagi, mõlemad naeravad – küllap, et Isolde hüppab loo lõpuks kaljult alla sügavikku.
Kodus saab teada, et kavasse on solisti tutvustus ümber jutustatud operabase.com-ist.
Muusika on muidu tuttav, aga esimeses reas külje peal kuuleb peamiselt viiuleid; varem ei ole ma neis tuntud tükkides viiuleid nagu märganudki.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment